Mul tekkis järsku väga negatiivne ja haavatav tunne, justkui ma oleks siin mingi avatud raamat. Täpselt see viimane tunne tekkiski. Ja kuna ma arvasin ennast teadvat, kui palju (vähe) seda siin loetakse, siis reaalsus tabas mind kui ma sain teada, kui paljud tegelikult siin seda jälgida võivad ja... see ehmatas.

Viimasel ajal leian ennast päris tihti elu üle järele mõtlemast ja minu kohast siin, ülesannetest. Mingi hetk tunnen, et selleks ei ole vajadust, muidu unustan praeguse hetke.. samas vahete-vahel tuleb siiski oma mõtetes ja plaanides väike korrastus teha... noh et suurt pilti ei unustaks.
Praegusel eluperioodil tunnen, et kuidagi väga hästi läheb.. olgugi, et ma ei ole väga ebausklik, kuid miskipärast ei julge ma väga valjusti (isegi endale) seda öelda, sest äkki ma sõnan ära. Jajah, selliseid asju ma kardan

Mingil ajahetkel proovin kirja panna ka oma ekspertmõtted juba kohe-kohe algava AO teemal. Mulle meeldib see sportlik huvi, mida ma selle teema suhtes tunnen ja ma tean, et kunagi 30a pärast (eeldades, et see siin aegumatult säilub) on mul sama tore seda siin lugeda kui mul praegu kirjutades on.