Uuheii! Mina siin.. istun kodus, tatistan nina, köhatan ja tunnen ennast tõbiselt. Ma vahepeal mõtlen, et kas saatus on olemas? Või olen tõesti selles kõiges süüdi vaid mina..? Mul oli kuskil oktoobris angiin, siis detsembris bronhiit ja nüüd jälle tõbi kallal. Mis ajast ma nii nõrgaks olen jäänd? Ma pole terve aasta haige olnud ja nüüd siis tulevad kõik kuhjaga. No parem oleks, kui nüüd terveks saades pikka aega oleks rahu majas. Miks mu viimased sissekanded peavad olema nii tõbised üldse? Viimane terve ja elurõõmus sissekanne oli see suve oma.. vist.
Mul poleks midagi nii väga haige olemise vastu, kui mul see nädalavahetus poleks meistrikaid. Noh neid mis on vaid 2 KORDA AASTAS! Suvel ma ei saanud minna, läksin reisile. Oktoobris ma ei saanud minna Pärnusse võistlustele, olin angiinis. Nüüd ei saa minna sisemeistrikatele, olen niisama tõbine. Lihtsalt niisama.. nagu kiusu pärast kohe. Arst ütles, et kops korras, kõik korras, natuke köha, natuke nohu, AGA TRENNI EGA VÕISTLUSTELE MINNA EI TOHI!! Mida kuradit. Nojah, ma tean et tal on õigus, lihtsalt väga pettunud olen endas või oma saatuses, kui tuleb välja et see siiski eksisteerib.
Ei, ma olen endas pettunud. Ma tunnen, et pool haigusest mõtlen ma endale ise külge. Ma muretsen liiga palju. Ma muretsen juba mitu nädalat enne, et äkki jään ma haigeks. Kui mul on natukene köha, kardan, et mul on kopsupõletik. Kui mul on natukenegi paha olla, mõtlen, et mul on palavik. Enda arust olen väga optimistlik inimene, aga see oleks nagu mingine nõrk koht mul. Ja see ka, et olen hooletu ja sõnakuulmatu. Ema on mulle südamele pannud alati, et ma peale trenni ei läheks sellisel niiskel ja külmal ajal sauna. Mina aga peale trenni kibelen hirmsasti sauna, sest see on nii mõnus ja käin õhukese jopega, sest õues on ju niii soe! Tagajärgedele mõtlen siis kui need käes on.
Ühes tõbises sissekandes ütlesin, et õpin oma vigadest. Miks ometi ma seda siis ei tee?!
Okei, nüüd sain küll sain omaenda suure sõimu osaliseks. Üks pool minus tunneb kergendust, et kõik sai ära öeldud, teine pool nutab ja ei saa aru miks see kõik siiski nii on. Peab natukene mõtlema...
(...Natukene mõeldud...)
Ma hakkasin just tundma, et ma teen kärnkonnast sinivaala (he). Selles mõttes, et pole mul ju häda midagi tegelikult! See on vaid see äkk ent mööduv mingise viha ja pettumuse segu, mis mind on vallutanud. See on loomulik.
Ma tõesti üritan mõelda selliselt: See on vaid külmetus, mille osaliseks ma sain omaenda vea läbi. Tuli see küll valel ajal, aga mis sellest ikka, tennist saan ma mängida ju veel elus nii palju! Ja turniiridel käia! Ja ma loodan, et saan järgmisel kolmapäeval Oulusse minna, see on ju ometi see kõige tähtsam, tähtsam kui meistrikad.
Ma võtan oma haiguseperioodist viimast! See tähendab, et vaatan telekast Australian Openi, puhkan, naudin kodu hubasust, õpin võimalikult palju (see on see kõige raskem) ja loen.
Ja kui ma veel ikka ei suuda oma vigadest õppida ja mitte samu vigu korrata, siis....... ma ei tea, jäin praegu mõtlema. Ühesõnaga, ma ei tea mis siis saab. Midagi halba igastahes saab, äkki kartus selle ees on piisav, et vältida korduvaid vigu.
Sõnum haigetele: Saage terveks!
Sõnum tervetele: Jääge terveks!
hehe
