santa.net

Ja ongi jõulukuu käes ja esimene advent juba möödas!

Nii tore on käia mööda tänavaid ja vaadata paremale, vasakule ning näha pea, et igal aknal kas siis küünlaid, tähti või muid säravaid vidinakesi, mis tahes tahtmata sooja jõulutunde loovad, isegi lumetu ilma puhul (nagu seda on praegu). Täna koolist tulles oli küll selline tunne, et kevad on kätte jõudnud ja lumi hakkab vaikselt sulama.. puudu oli vaid veel lindude lauluvidin. Aga see tunne läheb õhtu tulekuga mööda. Nagu mainisin, muudavad need jõulutulukesed meeleolu hoobilt.

Nii paljud ütlevad, et jõulud on vargad. Nende seas olen ka mina, kuigi ma ei tahaks olla. No tõsi ta on , et ise nagu tahaks kinki saada, aga teistele (piinlik küll) väga palju kulutada ei tahaks.. või kui isegi tahaks, siis lihtsalt ei ole see mõnel materiaalselt võimalik. Ma mõtlen, et miks siis küll on vaja suuri asju osta? Näiteks käime me igal jõuludel maal vanaema juures ja tema kingib iga aasta meile omatehtud kas siis villased sokid, kindad või muu sellise. Ja kuidagi palju parem tunne on neid saada, sest ma tean, et ta on vaeva näinud nende valmistamisega. Seepärast pooldangi ma väga isetehtud asju, sest nende sisse pannakse tegelikult palju rohkem hinge ja armastust. Näiteks mõtlen mina nii, et terve see aeg, mil vanaema neid kahte sokki on kudunud, on ta mõelnud mulle. Ja see tekitab sees palju soojema tunde, kui see, et näiteks on korra poest läbi lipatud ja siis mingine ilus hinnaline ese ostetud, mõeldes, et ah tüdrukutele ikka meeldivad sellised asjad. Võibolla sobiks sünnipäevakingiks taolised asjad, aga jõulud on ju ikkagi selline rohkem üksteisele mõtlemise aeg. Seepärast otsustasimegi sõbrannadega, et selle aasta jõuludel võiksime kinkide kinkimise asemel minna hoopis koos kuhugi välja sööma ja lihtsalt koos aega veetma. Mina tunnen, et väärtustaksin sellist kinki palju enam!

Ja päkapikud ei käi ainult lastel!! Minul käivad päkapikud minu ema kujul ja ma olen igal hommikul ärgates jube põnevil, mõeldes, et ei tea mis täna soki sisse poetatud on. Nii tore ja siiras lapselik rõõm!

Nagu näha on jõulumeeleolu mind vallutanud.

Seega olen lahke levitama ka teistesse oma tohutut jõuluenergiat, mis tungib minusse aina rohkem ja rohkem ja rohkem...

-Santa

Elame ise ja laseme teistel ka elada!

Ma olen natukene vihane enda peale, et ma panen rohkem tähele väikseid (tihtipeale mõttetuid) asju ja jätan suured ning tähtsamad asjad kahe silma vahele. Kas see on normaalne, et sünnipäevalaps peab oma sünnipäeval MULLE meelde tuletama, et tal sünna on? Ja veel piinlikumaks teeb seda asjaolu, et ma seda inimest olen tundnud 10 AASTAT! See pole veel kõik. Ma unustasin veel ühe sünnipäeva ära. Päeva lõpus soovisin õnne. Hea seegi!

Unustamisest rääkides, teate ma ükskord unustasin oma kella trenni riietusruumi. See oli vist mingi kolmas kord kui ma selle sinna unustasin. Aga see kolmas kord erines eelmistest kordadest selle poolest, et kui sinnani ma teadsin, et ma kella olin sinna unustanud ja administraatori käest selle tagasi sain, siis tookord ma olin unustanud ära et ma kella sinna unustasin!! Vot minu unustamisel ei ole äärt ega otsa, see on lõputu! :D Ma siin väikestmoodi tähistan seda, et ma polnud selle loo ära unustanud. Seepärast paningi kirja, et kui mul meelest ära lääb, siis saan siit meelde tuletada. Muidugi on võimalus, et mul läheb meelest ära see, kuhu ma kirja panin ja see, et ma üldse blogi kirjutan...

Kui nüüd pahed kõrvale jätta (või ära unustada), siis tegelikult olen ma enda üle päris uhke. Me saime täna hinnetelehed, koos jooksvate hinnete ja kursusehinnetega. Ei saa kurta! Võib isegi öelda, et ma olen rahul. Aga tegelikult püüan ma olla ettevaatlik oma kiidukõnedega endale, sest ajalugu on näidanud, et tihtipeale pean ma neid samu sõnu hiljem ka sööma hakkama (loe eelmist sissekannet). Niiet selle teema jätan praegu sinnapaika.

Ma olin vahepeal ühe kassipoja omanik. Kuna mu õde läks omadega Soome neljaks päevaks, siis jättis ta oma lemmiklooma minu hooldada. Ta nägi välja selline kirju. Erinevates varjundites võis tema karvkattest leida igat värvi. Ta oli natuke selline omamoodi kah. Näiteks oli tal komme oma hädasid teha kraanikaussi! Selles mõttes hea, et vähemalt oli tal kindel koht olemas, mitte ta ei jätnud oma "kingitusi" maja igasse nurka vedelema:D Ja siis tal oli mingine eriline tõmme arvutihiire vastu, mite hiire, vaid selle noole, mis ekraanil ringi käib. Nii võis ta näiteks 15 minutit järjest jälgida, mida see nool teeb. Vahepeal üritas teda rünnata ka, tihtipeale ebaõnnestunult, ma ei tea miks.

Magama jäi ta alati minuga koos, minu kõrval nurrudes. Kui keerasin teise külje, tuli ka tema teisele poole, et olla minu näoga vastakuti. Öösel ta ei mürgeldanud ringi, nagu kaslastele omane on, vaid magas terve öö koos minuga ja ärkas siis, kui mina ärkasin.

Kuna teema loomadele läks, Karl saatis mulle üks päev (paar nädalat tagasi) ühe videolingi ja ütles, et Eesti Loomakaitse Selts oli talle selle saatnud. See kestis poolteist tundi. Ma siis mõtlesin, et hea küll, heidan korra pilgu peale, vaatan millega tegu on ja panen kinni. Kuid kui hakkasin vaatama, jäingi vaatama. Seda vaadates tekkis selline tõeliselt masendav tunne. Täpselt selline tunne, et läheks ja kohe teeks midagi nende loomade heaks. Ma pakun, et peaaegu kõigil tekib selline tunne seda filmi vaadates. Aga see on ka nii, et vaatad filmi ära, mõtled natuke ja järgmiseks päevaks on see kõik unustatud (muide see on vähestest asjadest, mis ühtlasi jääb mul meelde ning ei ole mõttetu!) ning kõik elavad elu ikka tavapäraselt edasi. Ma ei tea, mulle läks see film hinge..

Ma mõtlen, et me saaksime kasvõi oma väikeste pisitegudegagi seda asja ehk veidi paremaks muuta. Mitte küll radikaalselt paremaks, aga ma usun ka, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest, niiet kui kõik teeksid oma pisitegusid, siis lõpuks moodustuks ikkagi kokku üks suur heategu:)

Näiteks see kiisu, kellest eelnevalt rääkisin, sai mu õde kusjuures tänavalt. Ma tean, et tänavalt kassi endale võtmisel on omad ohud, kuid tõsi on ka see, et ta päästis ühe elu! Kes teab, kui kaua oleks ta hakkama saanud ilma normaalse söögi ja joogita..ma usun, et mitte kaua ja tean, et ta ei oleks seda väärt olnud. Ükski kodutu loom ei ole.

Nüüd on ta vähemalt haiguste eest kaitstud ning on olemas ninaesine, soe kodu ja armastavad omanikud! Ja vot seda ta on väärt!

http://video.google.com/videoplay?docid=-5385262562200813379

Ise

Teretore!

Nüüd siis on asjalood nii, et keegi kuskil otsustas, et ma pean jääma haigeks. Tegelikult selle süü võtan omaks. Ma tean täpselt, mida valesti tegin. Nimelt käisime siis klassiga Aegna saarel, kõik sujus kenasi. Ilm oli nagu ta oli. Pigem nagu ei olnudki. Tegelikult, oli mis ta oli või ei olnud, fakt on ikka see, et mere peal on tuul. Ma muidugi, tark nagu ma olen, jõlkusin paadi peal ringi kampsun seljas..ja kurk paljas. Kuigi mul oli jope ka kaasas ja mitte ilmaasjata.

Teisipäev juba tundsin, et miskit on nihu. Kraadisin hommikul ja oli 36,3. Juba see näitas, et on miskit on tulemas, sest alati kui ma olen täitsa terve, siis on mul täpselt 36,6.. midagi rohkemat või vähemat on juba mäda. Niiet õhtuks olin ma juba peale trenni oma 37,5 kraadiga üks suuur mädanik! Ja kui palavik paari päevaga alla ka ei läind vaid, vastupidi, üles...siis reedel läksin arstitädi juurde, kes vilksamisi heitis oma pilgu mu kurku ja voila! ..ongi vastus käes. Mul on angiin.

Niiet hakkasin mingeid antibiotse võtma, mis mul paari päeva möödudes on nüüd enesetunde normaalsema poole lükanud. Ja neelata saan ka inimese kombel. Täna isegi polnud palavikku. Aga ikkagi on selline päris uimastunud tunne ringi liikudes ja pea oleks nagu vatti täis. Siiski pean ma aintibiotsid lõpuni võtma, et see ikka täitsa välja ravitud saaks. No loodame et saab.

Rääkisin siis msn-is mõne inimesega (niipalju kui ma üldse arvuti taha sain paar korda tulla) ja üks ütles, et oh sul veab, ei pea koolis käima. No JÕLE veab ikka küll ma ütleks. Ühesõnaga, voodis palaviku käes vaevlemine, suutmatus mitte midagi teha(kaasaarvatud õppida), isegi neelata, kuna see on nii valus, on parem kui koolis tarkuse omandamine ja seda veel lahedate inimeste keskel? Pluss (ja see on üks jubesuur pluss!) pean ma veel tegema nende päevade kooliasjad pärast järgi!!! Ma ei ütle seda sellesama inimese pihta, vaid üleüldse inimeste, kellel on miskil imelikul põhjusel selline arusaam kujunenud. Rohkem polegi mul selle asja kohta öelda.

Ühesõnaga, nüüd siis proovin sellest veast õppida. Mitte korrata. Saab raske olema. A tegelt.. no kui nii juhtus ja kui ma nii sel hetkel mõtlesin ja vastavalt tegutsesin, siis äkki see pidigi nii olema? Noh, igaljuhul oli see küll "õpetuseks mulle ja hoiatuseks teistele" (kuskilt kuulsin sellist lahedat väljendit:D). Sest saarel veel õpetaja käskis mul mitu korda jope selga panna, aga ma ei kuulanud.. ma isegi ütlesin, et ah ma niikuini ei jää haigeks. Nii nõme minust! Paras mulle, ausõna. Kusjuures ma sel samal hetkel veel mõtlesin, et päris hea oleks kui ma jääkski nüüd haigeks.. ja jäingi.

Elu õpetab ikka ja me ise õpetame ennast ka ju.

Vot niuke pisike eluseik sai mulle üheks suureks eluõppetunniks!

Olge terved!

re-live

Juudas, ma pole nii ammu kirjutanud siia, et olen absull ära unustanud milline mu font oli ja nii edasi...
A see polegi niikuinii kõige tähtsam. No nii lihtsalt ilu mõttes ju võiks samast mastist olla.. Aga jätame nüüd selle teema.

SUVI oli tore:)
Nüüd tagasi vaadates võin öelda, et suvi läks täpselt mu plaanide järgi. Üldiselt ma niimodi ei saa, et ma ei tea ette mida suvi toob. Ok, täiesti ette ei tea me keegi. Kuid siiski mingid teatud pidepunktid, milledest kinni pidada, võiksid ikkagi eksisteerida. Mul need eksisteerisid. Mu plaanides oli teha juunikuus tööd. Tegin tööd, sain raha. Sain rattaga sõita iga õhtu 6km! Kusjuures. See on nii kummaline, kuidas sa paned kõiki pisiasju tähele just siis, kui sa midagi rutiinset teed. Kaldun arvama, et üldiselt see nii pole, a minuga nigu on. Näituseks, mu tee peale jäi ka pisikene nö 'taksopark', kus oli alati 1 takso. Ja iga päev kui ma sealt mööda sõitsin, oli tal muss põhjas. Ja nii ma igakord sõitsin ja mõtlesin, et huvitav mis viisijuppi ta täna on võtnud nõuks kuulata? Tal oli hea maitse, mis oli meeldiv. Ka nägin ma tee peal igasuguseid loomakesi. Jänkusid nägin ma igakord, see oli kindel värk. Turvamees ütles mulle, et alati jookseb üks jänkupere nende peaukse eest mööda täpselt kell 3 ja kell 5 öösel. Nii nunnu. Ükskord nägin rebast ka, ta mind mitte.
Üldiselt oli mu töö üksluine ja lahjemas mõttes masendav. Samas oli ka teravaid elamusi. Selliseid halbu teravaid elamusi. Ütleme nii, et üks tore tööpäev olen ma siis jälle ametis, koristan kontorid ära ja mõne aja pärast jõuabki mu tööots vetsude koristamiseni. Nendeni, mis on seal teisel pool suurt halli (muide, seda halli oli väga creepy õhtuti pimedas läbida) ning hakkan koristama meestevetsu. Minu ebameeldivaks üllatuseks ei olnud ühel meestöötajal just priima päev olnud. Nimelt oli ta 'kogemata' vetsupotist mööda hädaldanud. Õudsalt kift. Ei tea, kas ta teadis, et firmas on uus asendustöötaja ja mõtles, et ehk paneks ta oskused proovile? Üldiselt vaatan ülevalt alla sellistele inimestele ning imestan, et kuidas üldse sellises suhtelises mainekas firmas saab töötada selliseid totaalseid idioote. Juhtub. Aga ega ma pidanudki ise tema roojat koristama. Minu õnneks oli turvamehena tööl just seesama rõõmsameelne, abivalmis ja hallipäisusele kalduv venlane Anatoli. Ta oli nõus mind selle töö võrra kergendama. Ei saa mainimata jätta, et ka tema oli hämmastunud. Kogu aeg vandus "Jopvõi matt' Jah ma tean, et ma ei oska seda kirjutada. Aga mainin seda seepärast, et nüüd koolis lausus seda ka Hannes eesti keele tunni ajal. Ja kohe tuli see intsident meelde. Vot kus alles sõnadel on mälestuslikud tähendused! Aga Anatolit tänan küll ette ja taha, söögi alla ja söögi peale!
Töö tehtud, raha saadud.. ja on aeg hakata raha raiskama! :D
Juulikuu nägi minu silmis välja sportlik. Nimelt läksin ma juuli alguses (kuupäeva ei mäleta, pole selliste asjade peale mälu) tenniselaagrisse. Hiiumaale. Kärdlasse. Kärdla on minu jaoks saanud väga kalliks. Just sellepärast, et mul on seal viimased mitu aastat laager olnud. Me ööbisime ühes õpilaskodus, mis oli kahekorruseline ja väga mõnusalt avar ning hubane, ideaalne ühesõnaga! Päevad nägidki välja sellised, et hommikul veerand 9 ülesse, sööma, koju tagasi ja trenni! Hommikuti olid tavaliselt igasugused harjutused ning punktimängud ning õhtuti siis päris settidega üksikmängud ja ka paaris. Päeva keskel oli ka toit ning vahele mahtus ka tükikest vaba aega, mida paljud sisustasid ausalt öeldes magamisega. Mina ka. No lihtsalt päev oli nii sisutihe ja suur koormus on pidevalt peal, et vahepeal on vaja ennast laadida. Õhtuti peale trenne toimusid ka igasugused mängud (kas siis jalgpall, pesapall, teatejooksud, viimasel päeval ka ülivinge maastikumäng). Kõik tehtud, õhtul pesema, telkut vaatama ja 11 tubadesse ja öörahu. Ok, osad inimesed laadisid ennast ka päeva lõpus. Sel viisil, et läksid õhtul majast välja, muidugi Priist Ankurist läbi ning koos väikeste märjukestega randa! Jube tore, kui seltskonda on! Ühel õhtul käis isegi Tannu Kärdlas leelotamas. Aga selle asjaga oli nii, et meie piletit ei ostnud. Sest polnud erilist vahet, kas kuulata teda lava eest või paari kilomeetri kauguselt rannast, noh nii natukene liialdades.
Üldiselt oli fun, nalja sai palju ja tennist sai palju mängida! JA.. ma sain isegi puugisüsti Kärdla Haiglas endale tehtud, sest mu emme ei saanud ennem rahu. Ja ma saan tast aru.

Esimeses laagris käidud, nüüd koju nädalaks. Emps triivis kuskil väljamaal ning see tähendas, et nädal aega oli maja minu päralt. Tegin mis tahtsin. Tahtsin laagrist puhata, sõpru näha ja rohkem ei mäleta.
Üldiselt läks see nädal nii kibekiiresti, et põhimõtteliselt ma jõudsingi ääri-veeri oma eelmised laagriasjad kotist välja korjata, ära pesta ning siis järgmise laagri jaoks uuesti valmis panna.
Otepääl oli järgmine laager. Tennise- ja rattalaager. Kujutage ette väntamas piki neid Otepää künkaid muudkui ülesse ja alla.. ja nii päev päeva otsa. Aga mulle nii meeldis! Me ööbisime jälle mingis õpilaskodus, mis oli mingi kooli vastas. Sealsamas koolis käisime ka 3x päevas söömas. Ma olen õnnelik, et vahelduseks Kärdla 4toalisele toale, saime me Kirsiga Otepääl kahetoalise toa. Milline luksus! Ka neljatoalises oli lõbus, megalõbus. Aga ma ütlen, et kahetoalises toas ja Kirsiga olemine trumpab selle kahesajaga üle. Siiamaani vaatan meie tehtud videosid, igakord ei suuda naeru kinni hoida. Ja miks peakski:) Seal õpilaskodus olime me esimesel korrusel, teisel korrusel olid mingid vene suusatajad. Mehed, päris ponksid. Aga ikkagi VENELASED! Raisad võtsid meilt kogu sooja vee ära, niiet peale trenni pidime ennast jääaugus pesema. Ei, me tegime tagasi neile. Praeguseks oleme tasa. Otepääl oli siuke värk, et meil oli põhimõtteliselt 3 kohta kus olid väljakud ja kus me trenni tegime. Üks oli seal samas Otepääl, mingi paari mintsi sõit. Muidugi parim variant, aga samas seal olid saviliiva väljakud, mida mina nigu teiste ees ei eelistaks. Eelistasin neid Pühajärve väljakuid, mis olid otse Pühajärve ääres. Mingi 7 mindi sõit, minnes vähemalt. Sest minnes oli AINULT allamäge, ma sain kohe esimesel päeval 55km/h. See pole muidugi midagi, poisid said koguaeg mingi 60. Aga ega ma häbene, mul on see rekord! Pühajärve ääres oli selles mõttes mõnna, et sai peale trenni kohe ennast märjaks kasta Pühajärves. Küll aga ei soosinud meid ilm mitmel korral. Ja kolmas koht oli Käärikul, 10km kaugusel:) Seal käisime 1 korra, aga niisama, mitte mängimas. Sest seal on väljakud sellised nagu nad on. Ma ei tea üldse miks nad seal on. Aga me läksimegi üldse sinna seepärast, et ilm oli kaka. Seal me treenisime sama põhimõtte järgi - hommikul 2h harjutusi ning õhtul sama kaua siis päris mängu.
Me sõitsime ratastega päris palju, õnneks seal on ka kus sõita. Näiteks viimasel päeval sõitsime Kuutseka väljakutele, mis olid seal ka olemas, unustasin ennist mainida. Ma jäin oma rattaga nii rahule, et ma kohe ei vahetaks teda muu ratta vastu mitte mingi hinna eest. Mis siis, et ta pole trek või scott või mis iganes. Mulle ta meeldib ja ta on niiiii kiire, et ma kohe mõnuga väntasin. Armastan seda masinat täiega!
Laagri teisel päeval tulid meile seltsiks ka soomlased. Ka Sara:) Sara, kelle kodus ma ööbisin siis, kui käisin talvel Oulus võistlemas. Nii tore oli teda uuesti näha. Ma mõtlesin, et me enam ei näe. Nii tore, et saatus tõestas vastupidist. Sommidega oli jube lahe. Sai peale tennise mängimise nendega harjutada veel inglise keelt. Sai veel bowlingut mängida, milles ma olen ausalt öeldes jube äss! Ja lauatennist, milles ma ka olen äss kui tahan. Kuna Getuga sai ju pea, et iga päev seda suvel mängitud! Ma jäin nii rahule selle laagriga ja ma ikka tuletan meelde, kui tore meil ikka Kirsiga oli. No me oleme ikka täismehed, ma ütlen! Mis meelel, see keelel ja alati! :D Tänud sulle, Kirsi! Tänud Maretale, kellega naerdes ma esimest korda elus tundsin, et mul jääb hing kinni ja lämbun, kui veel jätkan niivisi. Tänud Kristinale, kes on tõeliselt soe inimene ning kellega saab öö läbi rääkida igasugustel eluteemadel (Oulus). Tänud Tiinale, kes tõestas, et nägusid ta teha oskab. Ja krt, minust paremini veel:D Tänud Mortenile, Vollile ja teistele sägadele, kelle muheduseta poleks need 2 laagrit olnud samad. Kindlasti mitte. Tänud muidugi ka treeneritele, kelleta poleks ma praegu sellist raamatut kirjutanud.
Ok, ma jääkski tänama. Aga Kõiki ka ei jõua!

Ühesõnaga, ma pole veel lõpetanud, sain just hoo sisse ausalt öeldes!
Laagrist koju tulles oli selline tühi tunne, et nigu oli ja nüüd enam polegi.. Need pisikesed hetked, mis kokku moodustasid suuri mälestusi, on nagu otsa saanud ning seda kõike kuidagi liiga kiiresti. Kui aus olla, võttis mul tükk aega enne kui ma suutsin ennast tavaelu peale tagasi programmeerida. Seda õnneks kergendas veidike see teadmine, et me siiski kohtume jube kohe kohe. Sest võistlused ju olid tulemas. Esiteks Pärnus, kust mul on alles jäänud head mälestused ja ka karikas:) Need võistlused olid augustikuus kuskil, mingi päris alguses ikka.
Teine võistlus oli siin samas, Kadriorus. Ka seal võitsin ma lohutusturniiri, jällegi head mälestused. Ja kogemus.

Augustikuus sai tegelikult ka ette võetud Prantsusmaa reis. Mu isa poolt. Ma nii ootasin seda, sest Prantsusmaa (Pariis) on alati olnud selline koht, kuhu ma olen tahtnud minna ja olen tundnud, et see on koht, kus inimene peaks ikkagi ära käima. Meie marsruut nägi välja selline: Kõigepealt laevaga Rootsi. Rootsis käisime me mu onu Oti juurest läbi, kus mulle jube meeldib. Seal olen paar suve ka aega veetnud. Nägin ka Matildat, tervitused talle, mis siis, et ta seda siin ei loe. Igastahes, siis olime me öö seal ning hommikul läksime laevaga Saksamaale. Siis hakkas pihta üks sõitmine, mille sisse mahtusid igasugused linnad ja värgid särgid. Saksamaalt edasi läksime me Belgiasse, kus ma polnud varem käinud. Brüssel oli muljetavaldav, ärikate linn ikkagi ja Euroliidu pealinn. Rahahõngu oli seal tunda küll ning pissiv poiss sai ka ära nähtud. Natuke läks Brüsselis täbarasti ka, aga halbu asju ma ei meenuta. Nii või teisiti käib heaga kaasas ka halb, niiet ma pigem keskenun heale. Belgiast läksime me Hollandisse. Amsterdami. Vau! Õhtune Amsterdam on ikka omaette elamus! Kõik, mida olin lugenud tema kohta, kõik see sai ära tõestatud ka minu silmade poolt. Seda ei oska kirjeldada, seal peab ise ära käima. Niisiis, peale Hollandit tuligi vist kauaoodatud Prantsusmaa. Prantsusmaa iseenesest looduse poolest nigu Hollandist minu arust suurt ei erinegi, aga Pariis on muidugi täielik erand. Ma olen õudsalt tahtnud tegelikult Pariisi minna õhtul, oleks näind milline ta on õhtupimeduses ja valgustatuna. Ma kujutan ette, et oleks hoopis teistsuguse mulje saanud. Seekord me aga sõitsime sealt läbi päeval ja no ei olnd meie päev! Mitte kuskil parkida me ei saand ja isegi Eiffeli torni ei saanud minna:( No nii metsikult pikad järjekorrad olid et anna alla lihtsalt. Nii me tegimegi, kuigi seda oli raske neelata, sest olin ma ju nii kaua oodanud Pariisi minekut ja kujutasin vaimusilmas ette ennast Eiffeli viimasel korrusel Pariisi igat nurka salvestamas. Ja ma ju tahtsin ka leida ülesse Philippe Chatrier Courti!! Ka see jäi nägemata. Pikemalt mõtlemata otsustasin oma tulevikuplaanidesse veel ühe ja ehk mahlakama Pariisi elamuse mahutada!
Prantsusmaa nähtud, läksime Luksemburgi. Luksemburg jättis nii arsma mulje. Kui väga just Luksemburg ise, aga tema pealinn, Luxembourg küll. Sellisel ebamäärasel (mägisel) pinnal asusid heledad ja kitsad tänavad, mis jätsid sellise kuidagi lõunamaise mulje. Meeldis, meeldis mulle Luksemburg. Tagasitee oli nagu ikka - Poola, Leedu, Läti.. Eesti! Mainiks ära, et Poola on nii mõttetu. Nii suur ja lai lärakas keset Euroopat. temast ei saa ei üle ega ümber, ainult läbi. Ja vaadata seal ka midagi pole. Ainuke pluss on see, et seal on kõik nii odav. Hea neile.
Üldiselt tänud issile, et ta sellise reisi ette võttis ja tänud ka teistele, kes reisil kaasas olid:)

Nüüd on nii, et on kool. See nagu peaks ütlema kõik ära..
Trennid on mul samamoodi 3x nädalas, nende arvelt ei suuda ma midagi teha. Vastupidi - nüüd lisandus mu trennidele veel pool tundi otsa. super! Ma armastan tennist!!!!!!!!!

Ma armastan, kui mul on, millega tegeleda ja kui mulle meeldib ka seda teha. Ma kaudselt armastan ka koolis käia, ma armastan näha inimesi enda ümber ja tajuda neid. Mulle meeldib, kui mul on oma sõpradega lõbus ja kui neil on lõbus minuga. Ma tunnen rahulolu, kui mu suhted lähedastega on korras ja ma ei mõista olukordi, kus nendega pean riius olema. Ma tahaks olla kogu aeg heas tujus, siiski pole see võimalik. Mulle meeldib ka tegelikult olla üksi, aga samas üksindust ma ka tunda ei taha.
Ma avastan muide kogu aeg uusi asju. Nüüd suvel avastasin, et tehes head meelt teistele, teed sa sedasama ka iseendale. See on nii hea tunne.
Praegu avastasin, et mu jutt kaldub seosusetuse poole.

Armastan!

Peaaegu, et Jaan

Mulle nii meeldivad need pildikesed, mis ma olen blogidele lisanud. Sellepärast ma seekord pilti ei pane. Kuigi nunnukad on, lisavad vürtsi ja nii. Ilma nendeta tunduks kuidagi nii igav lugeda. Mitte, et muidu õudsalt huvitav lugeda on.. Teiste elud ju üldiselt inimestele pinget ei paku. Endast on ikka palju parem ja põnevam kirjutada ja arvata, et teistel on seda sama põnev lugeda. Aga tegelikult.. kas me kirjutame bloge enda või teiste jaoks? Enda jaoks on muidugi selles mõttes hea oma mõtted kirja panna, et mitte ainult ei paku see head võimalust oma mõtete väljendamiseks kirjutamise teel, vaid seda kõike on põnev lugeda ja meenutada hiljem elus.
Ma näiteks kirjutasin kunagi päevikut ja nüüd hiljem seda lugedes mõtlen endamisi naerdes, et oi kui loll ma ikka olin. No lihtsalt kuidagi väga naljakalt piinlik oli lugeda. Nüüd olen õnneks natu targem,..aga loll ikka. Lihtsalt muutunud olen aja jooksul.. ja seda on taolisi päevikuid praegu sirvides hea endale tõestada. Aga samas ei midagi uut. Kõik me muutume koos ajaga... ju.

Kell on 02.27 ja seda öötundidel. Jaanilaupäev on homme (täpsemalt täna). Ei tea mis ma selle puhul plaanin teha. Arvatavasti kaua üleval olla. Mitte et see erineks kuidagi mu tavapärasest režiimist.
Mul polegi eriti midagi Jaanilaupäevast ja sellega seonduvast rohkem kirjutada.
Ma räägin parem oma natuke tähtsamatest suveplaanidest:
Esiteks on mul õnnestunud endale tööd leida. Sellises firmas nagu AGA, mis on gaasifirma. Mul on seal hea ametikoht- ma olen nimelt hästi kvalifitseeritud kõrgema taseme koristaja asetäitja.... No nii natu ilustades. he-he-he-he-he--- Ühesõnaga, seal ma töötan umbes 3 nädalat, siis kaon ära Hiiumaale tenniselaagrisse, siis naasen nädala pärast, siis hoian kodul mõndaaega silma peal ja siis tõmban jälle minema laagrisse. Seekord tennise- JA rattalaagrisse. Ma nii ootan, kuigi see kõik saab olema väsitav.
Augustikuud ma täitsa ette ei tea, aga üritan ikka veel tööle minna et näpud põhja kinni ei jääks ja siis ehk saab ka väljamaale...

Enam ei tule, muidu tuleb hommikuni välja.

Omadega suves

Raske on midagi asjalikku kirjutada..

Pühapäeval oli tähtis päev. Kuid ei läinud nii, nagu lootis tema ja lootsime meie ja arvatavasti ka enamus, kes ajalugu austavad. Positiivne on see, et alati on olemas järgmine aasta. Ja ülejärgmine. Loodetavasti kohe päris mitu järgnevat aastat suudab ta endale selle võimaluse ehitada ja erinevalt kahest viimasest korrast ka selle võimaluse (unistuse) teoks teha.

Noppisin välja ühe ilusa luuletuse, mis tundus enne tähtsat hetke isegi rohkem ilusam. Sest siis tundus see kuidagi nii...teostatav. Selle kirjutas 1 inimene, kes puhtjuhuslikult jagab minuga sarnast huvi. Mulle meeldib, et ta oskab sõnadesse panna seda, mida mina tõenäoliselt ei oskaks/oska.

The Rainbow

Keep chasing that rainbow, hold tight to your dreams,

No matter how distant some goals may still seem.

Keep chasing that rainbow, hold faith in your heart,

Believe in your talent and destiny’s part.

Keep chasing that rainbow, for dreams do come true,

Past losses will make it the sweeter for you.

Keep chasing that rainbow, stay strong and be bold,

Beyond the horizon lies your pot of Gold.

Suvi on mõnus, käib täie hooga. Ilmad on superilusad, rand on pikese käes päivitajaid tulvini täis, kõigil meel hea. No selline peabki ju suvi olema. Õhtused grillid. Õues on nii valge, et saab kasvõi ööläbi pinksi mängida. Peale selle, et valge on, on öösel ka soe. "Pulgatamine" on suvel lausa must! (kes teavad, saavad aru). Eriti õhtuti. Öösel koju tulles ei suuda endale aru anda, kas õues on VEEL valge või on JUBA valge.. ? Aga tegelikult ei tulekski oma väikest pead selliste suurte mõtetega vaevata. Eriti veel nii hilja.

Minu asjalik jutt sai tänaseks otsa. Püüan edasi olla.

Ehk järgmine aasta siis saab täide see... ahhh teate küll.

Sayonara!

Jah lendab!

Aeg nimelt. Ma tean et kõik räägivad seda koguaeg, et oioi nii kiiresti läheb aeg ikka, alles oli nii ja nüüd juba on naa. Aga kui mõtlema hakata, siis see tõesti on ju nii! Alles olid põhikooli eksamid, ma mäletan isegi, missugune pastakas mul keemia eksamil oli. Just alles laulsime me aulas kõik 9ndikud koos "Helesinist vagunit". See oleks nagu eile olnud, kui käisin Katrin Tammaru Hiiumaa laagris, mis sest et see oli 2005a suvel! Just alles vaatasin oma uusi klassikaaslasi uudishimuliku pilguga. Just alles tundus mulle, et kõik on nii võõrad.. ja justkui võluväel tunnen ma nüüd, et kõik on nii omad! Nagu oleksime kõik üheks pereks saanud.. ja seda nii kiiresti!
Ei tea mis seda põhjustab? Kas see, et kõik on siiski praegusel ajal nii rutiinne (kool, trenn)? Aga see ei saa nii olla, sest et suvel ju põhimõtteliselt rutiini pole, sisustad oma aega nii mitmekülgselt kui võimalik.. ja IKKA läheb 3 kuud kui linnulennul.
Ühes mõttes on see tore, aga teises mõttes vägagi hirmuäratav. Selles mõttes, et kui aeg nii kiiresti lendab, tähendab see ju, et ka elu läheb kiiresti. Äkki lasen ma ta ise liiga kiiresti mööda ning ei kasuta oma võimalusi õigel ajal? Äkki magan ma üldse aja maha ja lasen ta käest? No... igaljuhul üritan mitte seda teha. Aga teisest küljest.. magamine on alati kasulik!

Hetkel vaatan ETV-st jalgpalli. Eesti vs Horvaatia. Tegelikult mitte ei vaata, vaid kuulan. Vaatama lähen siis, kui kommentaatorid karjuma hakkavad, mida nad teevad päris tihti. Pärast paari korda teleka juurde tormamist sain aru, et see on suhteliselt mõttetu ja otsustasin, et heidan pilgu mängule peale alles siis, kui kuulen sõna "Värav!". Ja viimane kipub ka tavaliselt olema vastasmeeskonna löödud.

Aga samas on tore, et kommentaatorid on suhteliselt positiivsed ja peale mängu on ikka tavaliselt selline jutt a la "Kokkuvõttes mängis Eesti väga hästi" "Võimalusi oli palju" "Eesti hoidis survet üleval" jne jne. Aga näed vot väravad ei taha kuidagi tulla. Võimalusi võib ükskõik kui palju olla, aga mis kasu nendest on kui neid ei kasutata? Parem olgu 1 kasutatud võimalus kui 36 kasutamata. Tulemus ju loeb, olgu mäng ise missugune tahes. Aga kui aus olla, siis ega tegelikult mind eriti jalgpall ei huvitagi... aga kuna ma pean ju oma aega mitmekülgselt sisustama, siis miks mitte jätta natuke aega ka jalka jaoks.. siiski kõige populaarsem spordiala maailmas..
Mängu lõppseis jäi siis 1:0 Horvaatia poolt vaadates ning vaatamata kõigele soovin ma Eesti koondisele õnne ja edu edaspidiseks!

5+!

Julgen tunnistada, et siiamaani on tänane päev peaaegu, et korda läinud!

Ma sain matemaatika järeltöödega ühele poole, tegin joonestamise joonised ära, pluss sain õppida psühholoogia tööks ning sain teada, et olin keemia töö heale hindele teinud (mis oli minu kursuse hinde jaoks tähtis).

Mitte ainult ei tunne ma heameelt selle üle, et sain oma asjad koolis korda, vaid ka selle üle, et lõpuks ometi saab see kadalipp läbi! Kõik! Mina panen kooliasjad nurka.. nii, et ma neid ei näeks ka enam ning lähen ametlikult puhkusele!

Tegelikult inimesed üldsegi mitte ei tea, mille jaoks nad TEGELIKULT võimelised on. Nad ei tea seda enne, kui ennast proovile panevad. Seda enam on mul heameel enda üle, et suutsin vaatamata kõigele siiski hakkama saada. Hinnete pärast küll saaks nuriseda ja saaks veel rohkemgi nuriseda. Aga ma ei hakka seda tegema, sest minu mõtted on ju nüüd sajaprotsendiliselt suves!

Kõik armastavad suve, kui see ei ole liiga palav ja samas mitte liiga külm ja päike võiks paista. Ja tuult ei võiks ka mitte olla, vahel siiski võiks.. siis kui päike liiga kõrvetab.Ühesõnaga leidub alati mingigi asi, mis ajab vere keema ja karvad turri, koguaeg on olemas miski, millega rahul ei olda. Norrakad vist kunagi ütlesid, et "Pole olemas halba ilma, on valed riided" . Selles lauses on tõetera sees. Miks kurta selle üle, mida sa niikuinii muuta ei saa? Milleks loota millelegi, mis pole üldse sinu teha?

Mina luban endale, et püüan suve võimalikult palju nautida, olenemata ilmast. Kui paistab päike - päevitan, kui sajab vihma - lähen vihma kätte laulma, kui puhub tuul - lennutan kasvõi tuulelohet...

Lõppkokkuvõttes leidub kõiges halvas ka midagi head... ja sellele heale tulekski inimestel rohkem tähelepanu pöörata!

6:4, 6:2, 6:4

Esimene võit. Federeril. French Openil.. braavo!
Hetkel ongi mu 2 põhitegevust õppimine ja teleka vaatamine, täpsustades Eurospordi vaatamine.. ja täitsa detailidesse laskumisel, French Openi vaatamine, mis algas täpselt üleeile. Võin julgelt öelda, et järgmised 2 nädalat on mu põhirõhk suunatudki selle kõigega seonduvale. Ja taolisi nädalaid on aastas kokku 8. Samas on need nädalad, peale selle, et põnevad, ka väga kiusatust tekitavad. Mida ma kõike küll ei teeks, et olla üks pea nendest 15 000-st Philippe Chatrier Courtil!! Kasvõi korra!! Piisaks kasvõi paarist minutist, soovitatavalt sellisest minutist, mille sisse mahub Roger Federer... ja trofee, mille ta äsja just võitnud oli. Inimesed plaksutavad, isegi sellised inimesed, kes mängu eriti ei jaga, oleksid ärevil ja tunneksid joovastust, mida see hetk neile kõigile pakub. See atmosfäär... see oleks unustamatu kogemus!

Unistused mul on, aga kas ma nende poole ka püüdlen? Ei tea. Isegi kui püüdlen, siis pole ma endale seda teadvustanud. Tegelikult on unistused ühed imelikud asjad. Karm vahe unistusel ja eesmärgil on see, et unistused kipuvad olema ebareaalsed ja eesmärgid reaalsed. Kui seda arvesse võtta, siis tunnistan, et praegusel ajal ma veel unistan. Kuid ehk tuleb kunagi selline aeg, kus ma juba muudan oma unistused eesmärkideks? Elame, näeme... :)

start!

ÜHESÕNAGA, võtsin kätte ja alustasin ka sellist asja. Siiamaani olen olnud suht ebapüsiv selliste asjade tegemisel. Aga alla andma pole me keegi sündinud, seega laseme aga otsad lahti!

Kui tänasest päevast rääkida, siis polegi nagu sellest midagi rääkida. Hommikul oli KOOL.Koolis on hetkel rasked ajad. Viimane nädal.. mõtleks justkui, et hakkab asi otsakorrale saama ja viimane nädal peaks olema (vähemalt on siiamaani olnud) kerge ja põhimõtteliselt lihtsalt tundides ei midagi tegemine. Aga asi on kaugel sellest. Mul pole vist elusees olnud nii rasket kooli viimast nädalat, kui saab see tulema, arvatavasti. Aga fakt on ka see, et eks ma ise olen ka endale selle peavalu korraldanud.. ma ütlen, nii ei saa, et lased lõdvaks ja puhkad, kasvõi natukene. Isegi see natukene on liiast. Kogu aeg peab ikka pinge üleval olema ja kui kasvõi korragi silmad kinni pigistada selle kõige ees.. siis need uuesti lahti tehes on pilt 3x hullem. Tõesõna. See on nagu rattaga sõitme.. või autoga, millega iganes. Sa pead pidevalt olema valves ja jälgima teed, vaatama, kuhu sõidad ja mis ees ootab. Ja kui sa kasvõi korrakski heidad pilgu kõrvale.. ja jääd ehk veidi pikemakski ajaks silmama miskit ahvatlevat, tähelepanu äratavat.. siis järgmisel hetkel võid sa kas leida ennast eesoleva auto pagasnikust või siis heal juhul ehmatad selle peale, et oled veidi teelt kõrvale kaldunud, kuid kiiresti reageerides suudad ennast teele tagasi saada.. eluteele. Ja kurb tõsiasi on, et see kõik oleneb sinust endast. Seepärast ongi mul ainuke inimene keda süüdistada mina ise ja minu kohusetundlikkus. Ja veel palju muud..

Üldiselt võiks ma oma muredest raamatu kirjutada (lohutav on see, et arvatavasti pole ma ainuke) aga arvan, et palju parem oleks hoopis ennast häälestada positiivselt ja mõelda, et küll ma hakkama saan. Olen siiani saanud, saan ka edaspidi!
Tegelikult ongi elu lihtne, lihtsalt inimesed ise teevad selle endi jaoks nii keeruliseks. Mina kaasaarvatud...