Peaaegu, et Jaan

Mulle nii meeldivad need pildikesed, mis ma olen blogidele lisanud. Sellepärast ma seekord pilti ei pane. Kuigi nunnukad on, lisavad vürtsi ja nii. Ilma nendeta tunduks kuidagi nii igav lugeda. Mitte, et muidu õudsalt huvitav lugeda on.. Teiste elud ju üldiselt inimestele pinget ei paku. Endast on ikka palju parem ja põnevam kirjutada ja arvata, et teistel on seda sama põnev lugeda. Aga tegelikult.. kas me kirjutame bloge enda või teiste jaoks? Enda jaoks on muidugi selles mõttes hea oma mõtted kirja panna, et mitte ainult ei paku see head võimalust oma mõtete väljendamiseks kirjutamise teel, vaid seda kõike on põnev lugeda ja meenutada hiljem elus.
Ma näiteks kirjutasin kunagi päevikut ja nüüd hiljem seda lugedes mõtlen endamisi naerdes, et oi kui loll ma ikka olin. No lihtsalt kuidagi väga naljakalt piinlik oli lugeda. Nüüd olen õnneks natu targem,..aga loll ikka. Lihtsalt muutunud olen aja jooksul.. ja seda on taolisi päevikuid praegu sirvides hea endale tõestada. Aga samas ei midagi uut. Kõik me muutume koos ajaga... ju.

Kell on 02.27 ja seda öötundidel. Jaanilaupäev on homme (täpsemalt täna). Ei tea mis ma selle puhul plaanin teha. Arvatavasti kaua üleval olla. Mitte et see erineks kuidagi mu tavapärasest režiimist.
Mul polegi eriti midagi Jaanilaupäevast ja sellega seonduvast rohkem kirjutada.
Ma räägin parem oma natuke tähtsamatest suveplaanidest:
Esiteks on mul õnnestunud endale tööd leida. Sellises firmas nagu AGA, mis on gaasifirma. Mul on seal hea ametikoht- ma olen nimelt hästi kvalifitseeritud kõrgema taseme koristaja asetäitja.... No nii natu ilustades. he-he-he-he-he--- Ühesõnaga, seal ma töötan umbes 3 nädalat, siis kaon ära Hiiumaale tenniselaagrisse, siis naasen nädala pärast, siis hoian kodul mõndaaega silma peal ja siis tõmban jälle minema laagrisse. Seekord tennise- JA rattalaagrisse. Ma nii ootan, kuigi see kõik saab olema väsitav.
Augustikuud ma täitsa ette ei tea, aga üritan ikka veel tööle minna et näpud põhja kinni ei jääks ja siis ehk saab ka väljamaale...

Enam ei tule, muidu tuleb hommikuni välja.

Omadega suves

Raske on midagi asjalikku kirjutada..

Pühapäeval oli tähtis päev. Kuid ei läinud nii, nagu lootis tema ja lootsime meie ja arvatavasti ka enamus, kes ajalugu austavad. Positiivne on see, et alati on olemas järgmine aasta. Ja ülejärgmine. Loodetavasti kohe päris mitu järgnevat aastat suudab ta endale selle võimaluse ehitada ja erinevalt kahest viimasest korrast ka selle võimaluse (unistuse) teoks teha.

Noppisin välja ühe ilusa luuletuse, mis tundus enne tähtsat hetke isegi rohkem ilusam. Sest siis tundus see kuidagi nii...teostatav. Selle kirjutas 1 inimene, kes puhtjuhuslikult jagab minuga sarnast huvi. Mulle meeldib, et ta oskab sõnadesse panna seda, mida mina tõenäoliselt ei oskaks/oska.

The Rainbow

Keep chasing that rainbow, hold tight to your dreams,

No matter how distant some goals may still seem.

Keep chasing that rainbow, hold faith in your heart,

Believe in your talent and destiny’s part.

Keep chasing that rainbow, for dreams do come true,

Past losses will make it the sweeter for you.

Keep chasing that rainbow, stay strong and be bold,

Beyond the horizon lies your pot of Gold.

Suvi on mõnus, käib täie hooga. Ilmad on superilusad, rand on pikese käes päivitajaid tulvini täis, kõigil meel hea. No selline peabki ju suvi olema. Õhtused grillid. Õues on nii valge, et saab kasvõi ööläbi pinksi mängida. Peale selle, et valge on, on öösel ka soe. "Pulgatamine" on suvel lausa must! (kes teavad, saavad aru). Eriti õhtuti. Öösel koju tulles ei suuda endale aru anda, kas õues on VEEL valge või on JUBA valge.. ? Aga tegelikult ei tulekski oma väikest pead selliste suurte mõtetega vaevata. Eriti veel nii hilja.

Minu asjalik jutt sai tänaseks otsa. Püüan edasi olla.

Ehk järgmine aasta siis saab täide see... ahhh teate küll.

Sayonara!

Jah lendab!

Aeg nimelt. Ma tean et kõik räägivad seda koguaeg, et oioi nii kiiresti läheb aeg ikka, alles oli nii ja nüüd juba on naa. Aga kui mõtlema hakata, siis see tõesti on ju nii! Alles olid põhikooli eksamid, ma mäletan isegi, missugune pastakas mul keemia eksamil oli. Just alles laulsime me aulas kõik 9ndikud koos "Helesinist vagunit". See oleks nagu eile olnud, kui käisin Katrin Tammaru Hiiumaa laagris, mis sest et see oli 2005a suvel! Just alles vaatasin oma uusi klassikaaslasi uudishimuliku pilguga. Just alles tundus mulle, et kõik on nii võõrad.. ja justkui võluväel tunnen ma nüüd, et kõik on nii omad! Nagu oleksime kõik üheks pereks saanud.. ja seda nii kiiresti!
Ei tea mis seda põhjustab? Kas see, et kõik on siiski praegusel ajal nii rutiinne (kool, trenn)? Aga see ei saa nii olla, sest et suvel ju põhimõtteliselt rutiini pole, sisustad oma aega nii mitmekülgselt kui võimalik.. ja IKKA läheb 3 kuud kui linnulennul.
Ühes mõttes on see tore, aga teises mõttes vägagi hirmuäratav. Selles mõttes, et kui aeg nii kiiresti lendab, tähendab see ju, et ka elu läheb kiiresti. Äkki lasen ma ta ise liiga kiiresti mööda ning ei kasuta oma võimalusi õigel ajal? Äkki magan ma üldse aja maha ja lasen ta käest? No... igaljuhul üritan mitte seda teha. Aga teisest küljest.. magamine on alati kasulik!

Hetkel vaatan ETV-st jalgpalli. Eesti vs Horvaatia. Tegelikult mitte ei vaata, vaid kuulan. Vaatama lähen siis, kui kommentaatorid karjuma hakkavad, mida nad teevad päris tihti. Pärast paari korda teleka juurde tormamist sain aru, et see on suhteliselt mõttetu ja otsustasin, et heidan pilgu mängule peale alles siis, kui kuulen sõna "Värav!". Ja viimane kipub ka tavaliselt olema vastasmeeskonna löödud.

Aga samas on tore, et kommentaatorid on suhteliselt positiivsed ja peale mängu on ikka tavaliselt selline jutt a la "Kokkuvõttes mängis Eesti väga hästi" "Võimalusi oli palju" "Eesti hoidis survet üleval" jne jne. Aga näed vot väravad ei taha kuidagi tulla. Võimalusi võib ükskõik kui palju olla, aga mis kasu nendest on kui neid ei kasutata? Parem olgu 1 kasutatud võimalus kui 36 kasutamata. Tulemus ju loeb, olgu mäng ise missugune tahes. Aga kui aus olla, siis ega tegelikult mind eriti jalgpall ei huvitagi... aga kuna ma pean ju oma aega mitmekülgselt sisustama, siis miks mitte jätta natuke aega ka jalka jaoks.. siiski kõige populaarsem spordiala maailmas..
Mängu lõppseis jäi siis 1:0 Horvaatia poolt vaadates ning vaatamata kõigele soovin ma Eesti koondisele õnne ja edu edaspidiseks!