Ma kasutan järjekordset võimalust ning sõiman oma ebanormaalseid ninakanaleid ja vasakut põskkoobast. Ninakanaleid selle pärast, et nad nii väikesed on ja ei suuda olla sujuvaks läbikäiguks minu nohule, vaid parema meelega saadavad kogu selle kupatuse põskkoopasse, kes ilmselgelt ju ei saa oma ülesandega hakkama ja tekitab heast peast põletiku, justkui oleks see ainus lahendus. Ja kui põletik on välja ravitud, siis tulevad mingid väga tüütavad järeltõuked ojana voolava nohu näol, mille all ma just praegu kannatangi. Aga SAMAS! Aafrikas surevad ju lapsed nälga ja malaaria neelab inimesi nagu mina viineripirukaid, vesi kraanist jookseb liivana ning oioi, mis jubedused kõik veel......
Üks päev mõtlesin, et kas elu pole mitte aeglane surm? Lõpplahendus on ju alati surm ja me liigume sinna poole kogu aeg, iga päev. See on natukene võrreldav ehk sellega, kui inimesel on diagnoositud näiteks AIDS (millele ravi ju praegu ei leidu). Sa tead, et sured üks päev ja teed kõik, mis teha annab, et oma järelejäänud elu muuta võimalikult täisväärtuslikuks. Vahe ongi ainult eluea pikkuses. Huvitav, et tihtipeale on inimesel vaja just niivõrd suurt tragöödiat, et aru saada, mida elu tegelikult väärt on ja mõista, et ehk ei olegi see koht, kus praegu elus oleme päris see, mida hinges tegelikult ihaldaksime?! Ma nii sooviksin, et ma oskaks igasuguseid väga õudseid asju sügavuti näha ja tajuda, ilma et peaks neid ise läbi elama ja lihtsalt tõdeda, et see, mis mul olemas on ei ole nähtuga võrreldes pooltki nii jube. Tõenäoliselt pole see üldse jube. Aga seda on nii raske teha, kui ise ei koge.
Aga see oskus oleks and.

Kirjandite teema ajab mind ja kõiki teisi väga segadusse. Jako ajab mind närvi. Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas ta neid kirjandeid parandab. Näiteks on mitu korda ta tunnis rõhutanud, et Balkanimaad on KOKKU ja Skandinaavia maad LAHKU ja mingis kirjandis parandas ta ühel Skandinaavia maad kokku. Ja siis veel sõna "kas või", mis raamatu ja kõige muu (ka tema enda sõnade) järgi peaks olema lahku.. ja siis parandab ta jälle kuskil selle kokku. Kirjandis oli mul "proovile panemine" lahku kirjutatud ning ta tegi selle kirjaveaks ning kui ma pärast keelenõuandesse helistamist ja veendumist, et seda sõna võib ka kirjutada LAHKU, õpetaja juurde läksin, siis ta vaikselt parandas oma paranduse (<--naljakas)) ära ja oli vakka. Ja hiljem kuulsin Elenalt, kuidas nende õpetaja oli oma klassile kuulutanud, et "B-klassist juba 1 õpilane oli helistanud keelenõuandesse, meid üldse ei usaldata". Peaks mainima, et info levib nende vahel küll nagu seesama malaaria seal kaugel Aafrikas. Aga see oli lihtsalt väike vahemärkus, sest niikuinii levib igasugune info (ka saladusena) igal pool ringi kiiremini, kui me arvatagi oskame. Siiski - miks nad teevad siis selliseid vigu? Miks olen ma (ja ka kõik teised) sunnitud iga kord vaatama üle õpetaja parandusi mitte ainult selle pilguga, et mis mul valesti oli, vaid ka et mis õpetaja võis valesti parandada. Olgu see siis niisama näpukas või ei, usaldada ju niimoodi ei saagi. Eriti veel siis, kui need korduma kipuvad. Mida Jako oma kaitseks oskas öelda, oli see, et nemad ju parandades üritavad meile näidata, kuidas saaks veeel paremini mingit sõna kirjutada või mõtteid väljendada. Sellest ma ei saa ka aru. Nende eesmärk võib ju olla üllas, aga kui on tegu proovikirjandiga, siis on suhteliselt iseenesestmõistetav, et seda viiakse läbi võimalikult sarnaselt päris kirjandile. Samamoodi ka ju parandamisega. Ega kirjandis ju ei parandata selle põhimõttega, et kuidas saaks veel paremini - eriti kui tegu on õigekirjaga. Sõna on kirjutatud kas õigesti või valesti. Mingit keskmist varianti ei ole olemas. Kui mingit sõna saab mitut moodi kirjutada, siis on mõlemad variandid korrektsed, mitte et õige on ikkagi selle sõna natukene ilusam variant. Niiet, nagu ma ütlesin, segane värk. Ma hirmuga loodan, et seda postitust ei juhtu lugema keegi, kes selles viimases seigas mingit moodi kaasosaline on või keda kirjutatu kuidagi valusalt puudutas. Ma igaks juhuks mainin ära, et väga tõenäoliselt on kõik mu öeldu mööduv rahulolematus, mis kohe nõudis kirjalikku väljendust. Kui nüüd kõigest jõust veidikene proovida selle kõige suhtes silm kinni pigistada ja oma postitusele vähegi rõõmsam lõpp anda, siis sügaval sisimas ma tean, et tegelikult ma austan õpetaja J-i. Sest et kui mõtlema hakata, siis on just tema tunnid need, mis on saanud mulle ajendiks muutmaks oma kirjakeel ja -stiil paremaks ja üleüldse on ta pannud mind rohkem huvi tundma eesti keele vastu ning mis enam - ma kuidagi austan seda hulka rohkem, kui näiteks aasta-paar tagasi. Kui vaid mu käekiri suudaks järele jõuda!!
See oli tegelikult päris siiralt öeldud.
Kuidagi väga vastandlik lõik. Ma loodan, et see negatiivne osa väga kummitama ei jäänud ja lõpp ikka rohkem tähelepanu sai ..või siis vähemalt neutraliseeris alguse.