ISSAND JUMAL!
väga rõve on lugeda oma vanu postitusi, täiesti okse!
Ma räägin, ma lähen homme Getu sünnale Tapurlasse ja siis ema muust ei räägi kui et arvuti peab alla kolima ja arvuti peab alla kolima. Kogu aeg pean planeerima et kuidas mis ja kas ja nii edasi, lihtsalt lasta asjal minna üldse ei saa ja see on paha, sest niikuinii hakkab varsti see nõme rutiin jälle pihta. Ehk siis järgmine nädal Tartusse ja ma suhteliselt vähe põnevil.. just selle pärast, et muretsen kuidas ma oma asju majandama hakkan, rahavärgid ja muu...
Samas sündmusi on olnud ikka küll ja küll - Üliõpilasmeistrivõistlustel või Üliõpilaste Meistrivõistlusel.. või noh... EÜVMV-l läks jumala hästi! Arvestades seda, et see mul elu esimene oli. Ja järgmine nv on Euronics Cup (ainult paarismängud), kus esimene ja teine koht saavad LCD teleri! Jama on aint see, et kõik need teemad on kuskil teises linnas ja kui osavõtumaks ise on juba.. palju.. siis tegelikult tuleb see palju veel korrutada neljaga, niiet raha muudkui läheb.. aga see on ka vaat et ainus mure! Muu on mõnus
Kirsiga sõitsime siin möödund esmaspäeval Võsule RATTAGA! 84,7 km tuli pika väntamise peale meil kokku ja polnud üldse raske! Ja Võsu on hea koht olemiseks üleüldse... kukeseenel käisime Ilumetsas. Ma leidsin oma armastuse seenekastme vastu, ainult siis kui see on väga häst tehtud. Ma ise tegelikult korjasin mustikaid ja pohlasid ja siis jätsin need Sandrale, et ta saaks kooki teha ja ma sealt tüki saaks. Mõtlesin, et ma ise NKNNN midagi tarka nendega peale ei hakka... välja arvatud siis ära karbistada, suhkrut peale visata ja sügavkülma, mis on ju igav. Sandra on meisterkokk, las tema...
Saturday, 22 August 2009
Saturday, 11 July 2009
Sellel postitusel ei olegi pealkirja
Päris kiiresti möödub aeg ikka, ammu pole kirjutanud. See on põhiliselt seepärast, et mul lihtsalt ei ole absoluutselt aega. Ma olen küll üritanud, need ülivähesed hetked mis ma arvuti taga olen, et ehk leian mõned üürikesed minutid ja kirjutan, aga tõesti ei saa - absoluutselt iga kord tuleb jälle mingi teine eluliselt oluline tegevus või plaan ette. Teisisõnu, ma olen äärmiselt busy inimene!
Hea on see, et praegu mul vähemalt on millest kirjutada. Niiet erinevalt eelmistest sissekannetest kus ma olen üritanud teksti venitada piisavalt pikaks (kuid mitte sisukaks), et see postitamist vääriks, siis nüüd ma õnneks ei pea suurt vaeva nägema. Nii on jube hea!
Alustuseks ma tahaksin mainida (ja ma loodan, et ma ei sõnu seda ära), et mul on päris hästi läinud siiani. Vahel on mul lausa tunne, et ma ise polegi nigu midagi teinud ja mul on puhtjuhuslikult jopanud.
Peale lõpupidu pidin järgmine päev kohe asjad pakkima, tegelikult veel viimased pesudki oli vaja ära pesta ja sestap osad läksidki mul - nagu juba on tavaks saanud - märjalt kotti. Põhimõtteliselt kui laagrist rääkida, siis võiksin ma lihtsalt teha copy-paste oma eelmise suve Hiiumaa laagri postitusest. See aasta olid ainult teised soomlased meiega ja ilm oli hoopis teine asi. Ja Kirsiga läheb meil ka iga aasta aina paremaks! Ma ei tea, mis see on, kuid meil on ikka selline klikk kogu aeg, et ma ei kujuta eluilmaski meid ette tülitsemas. Täiesti võimatu. Ja ma olen kindel, et kui me peaksimegi millegi pärast kiskuma minema, siis me lihtsalt naeraksime ennast välja. Õhkkond on lihtsalt liiga naljakas, vahetu ja aus, et miski viltu saaks minna (ma loodan jälle, et ma ära ei sõnu). Igastahes, Tiiu oli omas täies hiilguses seal. Mida ma imestasin, oli see, et ma ei teadnud kuni selle suveni Tiiu tähtkuju. Nagu kuidas see küll võimalik oli? Aga seda, et ta Kassi aasta Kaljukits on, et oleks ma uskunudki (kusjuures, ma arvan, et ta võib kassi aastaga ise äkki eksida, sest üldjuhul on Kaljukitsedel aasta alguses sünna, aga looma-aasta vahetub tihtipeale alles uue aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses). Aga las see jääb. Aa, ei jää ka.. mulle tuli sellega üks tore vahejuhtum meelde. Kui ootasime Milaanos lennuki peale minemist, siis läks teema miskit moodi (ei tea kuidas küll?) looma-aastatele. Küsisime Ruusaka käest, et mis looma-aastal ta sündinud on. Ta aga ütles, et pakkuge. Ma oma peas olin valmis mõelnud, et pakun Ahvi aastat, aga ei pannud tähele, et ta oli mulle just vahetult öelnud, et "No vaata mulle näkku ja sa tunned kohe ära!" , niiet selle peale ma kostsingi automaatselt kohe "AHV!!!" :D Päris koomiline. Ja teadmiseks, et Ruusakas on hoopis kassi näoga! Kui aga Hiiumaale nüüd tagasi minna, siis tegelikult oli mul see suhteliselt edasi-tagasi käimine kogu aeg. Ma nimelt pidin minema 29. juunil Tartusse, kõigepealt akadeemilise testi konsulatsioonile ja siis järgmisel päeval akadeemilisele testile. Akadeemiline test oli raske!! Ma jõudsin laagris paari targa reaalkooli võsukestega lahendada eelmiste aastate akadeemilisi teste (mis, muide, tähendas, et pidin sealt raamatukogust laskma välja printida 60lk), sest no mingit andmete piisavust või matemaatikat ma oma kapsapeaga küll ära ei lahenda. Tartus oli tegelikult nii tore, mulle tõesti meeldib see linn! Käisime veel Pühajärves ujumas, mis mulle hoobilt lõi silme ette Otepää laagri mälestused.. mis saavad uuendatud juba selle kuu lõpus! Vesi oli ka suhteliselt okei, kuid Hiiumaal oli parem. Hiiumaal oli sellepärast parem, et me käisime seal täitsa hilisõhtul ujumas ja õhtul on alati kuidagi mõnusam ja vesi tundub jahedama õhu tõttu ka soojem. Niiet Tartu tripilt läksin ma kenasti Hiiumaale tagasi, korra ööbisin veel kodus ja ütlesin emale tsau. Paari päeva pärast sain teada, et akadeemiline test läks üle ootuste hästi! Ja see tähendas seda, et kohe peale laagrit ma ei läinud koju, vaid tagasi Tartusse kirjalikule vestlusele ja siis suulisele (küll see kirjalik vestlus on üks naljakas sõna). Kairiga koos käisime seal, ainult et temal oli riigiteadustes ja mul sotsioloogia, sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitikas. Kirjalikus ma ikka panin täiega (mööda vahepeal). Suulises panin ka täiega, mul polnud ju midagi kaotada. Päris hästi tundsin ennast lausa, kuigi päris suur kala tuli sisse. Nimelt seal kirjalikus vestluses olid faktiküsimused ja ühes neist küsiti, kes on sotsioloogia rajaja ja siis antud valikvariandid. Ja mina, ilmselgelt ebapädev, panin Richard Wagneri! Kuna ta tundus väga väga tuttav. Ega ma siis ju ometi ei tulnud selle peale, et võib-olla oli ta nii tuttav, kuna ta on mega-giga kuulus helilooja. Kui muidu komisjonilt absoluutselt mittemingisugust vastukaja ei saanud, siis see pani küll ühe neist muigama, et "no see läks nüüd küll päris nihu....". Ja siis veel pidid nad küsima, et mis on eelarvedefitsiit. No, eks ma umbes teadsin ja tegelikult ma teadsin ka, et vastuse ma niikuinii võlgu ei saa jääda ja kuidagi tuleb alati olukorrast välja tulla. Aga selle Wagneri pärast oli mul küll päris sant kohe pärast vestlust. Ma juba olin põhimõtteliselt sotsioloogia oma plaanidest maha kandnud. Aga siis paari päeva pärast ma jälle tundsin, et näe, jälle joppas, kui nägin, et olin 91,7 punni saanud sotist! Ma tõesti ei tea, millega ma need kõik ära teenisin, aga ju ma siis ikka mingi normaalse mulje jätsin. Ja see hea uudis tähendab muidugi seda, et saan lausa tasuta kohale!! Juhei! Ülehomme saadan avalduse ja siis hakkan korterit vaatama ja... päris põnev!!
Tegelikult on palju muudki toimunud vahepeal, mis otseselt minusse vast ei puutu. Nimelt Roger Federer, kuulus tennisemängija, võitis WIMBLEDONI! Wimbs oli vist minu teletennise mineviku ainuke slämm, millest ma absoluutselt mitte ühtegi mängu ei näinud. Tegelikult finaali peaaegu, et nägin, tänu oma kujutlusvõimele. Nimelt toimus see täpselt siis, kui sõitsin Kärdlast Tallinnasse ja muidugi pidi see olema ülipõnev 5-setiline epic final, mis ei lõppenud ega lõppenud. Niiet terve kojusõidu vältel nii praamis kui bussis ja bussijaamas isa järgi oodates, autoga koju sõites ja veel koduukselgi jõudsin ma Elenale vist mingi 50 korda kindlalt helistada. Ma arvan, et bussisolijad võisid vaadata, et ma olen mingi friik. Ma tõesti helistasin iga 2min tagant talle, et "NOH palju nüüd seis on?" "Oota, ma olen selle geimi lõpuni sinuga ja siis helistan uuesti", "nii, palju on?" ja see oli päris naljakas, kuidas Elena võttis iga kord toru ja ütles "Jaa!" selle asemel, et mulle lihtsalt numbrid öelda. Mis on nõme, on see, et ma oleks põhmõtteliselt viimaseid punkte tegelikult näinud, kui ÜKSKI TELEKANAL SUVATSEKS TENNISEMAAILMA KÕGE TÄHTSAMA TURNIIRI KÕIGE TÄHTSAMAST MÄNGUST ülekannet teha. Ja see polnud ainult Wimbsi finaal, selles finaalis oli ajalugu kaalul. Fed võitis 15! See on rohkem kui Samprase 14!! Ja see on kõigi aegade suurim Grand Slamide arv, mis üldse meestetennises võidetud on. Seepärast, ma arvan, jäi skoor ka viiendas setis 16-14, sest seal on hidden fifteen vahel. Nii lahe! See on naljakas, et kui otsida, siis leiab igalt poolt mingeid huvitavaid seoseid või märke.
Mulle tuli meelde üks video, mille keegi Rick Reilly tegi. See on kiri Roger Federeri tulevasele lapsele ja see on niii armas!! See võib suure tahte korral isegi pisara silma tuua!
Kliki siia!
Ma kardan, ja see tunne on tugev, et enamus teist (hullult paljudest) ei klikanud lingile!!
>>>Proovi uuesti!<<<
Ma mõtlen, et mis veel vahepeal toimunud ka on. Ma olen praegu nädal aega üksi kodus, ema on meretripil. Ta purjetab Saimaa kanalis, hull merelõvi. Aaa, ma nägin täna Lasnamäel sõites ühte ema, kes jalutas oma last nagu koera. Nagu otseses mõttes, lapsel oli rihm küljes. Ja ta oli tõesti nagu koer, üritas joosta, aga jooksis ühe koha peal, kuna rihm oli lühike. Kas see on normaalne? Kas niimoodi tehaksegi tänapäeval, et lapsel oleks ohutum? Igastahes oli see päris naljakas ja jube vaatepilt. No mina igastahes küll oma lapsele rihma ei osta. Ma usun, et kui siiani on ilma hakkama saadud siis ei peaks edaspidi ka probleeme tulema. Äkki varsti hakatakse kiibistama ka...? Õlleka püsikundeks olen hakanud, mis siis et täna vahele jäi ja homme ka ilmselt ei lähe. Vähemalt on mul mingi tegevus. Me saime ühtede austraallastega üleeile tuttavaks. Mind lummas neis see, et nad on iga aasta käinud Australian Openil ja käisid see aasta Wimbledonil ja näitasid mulle pilte Centre Courtist ja Federerist. Täna otsustasin, et järgmine aasta pean KINDLALT minema Wimbledonile. Pean ainult eraldi pangakonto tegema Wimbsi raha jaoks ja olema kindel, et sinna iga kuu miskit peale ka laekub. Palju lahedam on, kui on mida oodata ja et sa reaalselt teed ka midagi selle jaoks.
Kuna võiks olla mingi eriti kihvt lõpp, siis ma mõtlesin, et panen teie uue lemmikvideo teksti siia:
"Dear youngest Federer, by the time you're old enough to undrestand this, you're father won't be the player he once was. So this is for you, from those of us who were there, just to tell you who he was. He was a champion like tennis had never seen. He looked like a page out of an Abercrombie and Fitch catalogue. He was so graceful, he made ballet dancers want to burn their shoes. He was fast, but not so you'd notice. He was powerful, but like a Ferrari, not a forklift. They came at him, and they all fell to him. Major after major, year after year. Your father dominated his sport the way avalanches dominate trees. And yet, he was so humble and decent, that it became no shame to lose to him. In fact, it became a kind of honour. To lose to Roger Federer, meant you were woven into the fabric of sport's history, and what a history he wrote. You'll read about it someday, and it will shock you, but his finest moment might have been a sun splashed sunday at Wimbledon when he passed Pete Sampras' record for majors with fifteen. Some thought we might not ever see that day, even thought passed by younger, bulkier models. But they were wrong, gods don't get passed. This August, you will come along and tennis will be less important. Majors will become minor, trophies will become teething rings and your father's perfect life will, somehow, get even better."
---------------------====------------advertisement----------------====----------------------------------------------
MUST SEE!!! ---> COOL VID (bikini girls & supersexy tanned boys)
--------------------====------------advertisement-----------------====-----------------------------------------------
PS: Roheline ja lilla on seepärast, et need on Wimbledoni värvid
Ja täna on Jimmi (mu endine kass) sünnipäev! Ta oleks vist saanud 13 aastaseks
Hea on see, et praegu mul vähemalt on millest kirjutada. Niiet erinevalt eelmistest sissekannetest kus ma olen üritanud teksti venitada piisavalt pikaks (kuid mitte sisukaks), et see postitamist vääriks, siis nüüd ma õnneks ei pea suurt vaeva nägema. Nii on jube hea!
Alustuseks ma tahaksin mainida (ja ma loodan, et ma ei sõnu seda ära), et mul on päris hästi läinud siiani. Vahel on mul lausa tunne, et ma ise polegi nigu midagi teinud ja mul on puhtjuhuslikult jopanud.
Peale lõpupidu pidin järgmine päev kohe asjad pakkima, tegelikult veel viimased pesudki oli vaja ära pesta ja sestap osad läksidki mul - nagu juba on tavaks saanud - märjalt kotti. Põhimõtteliselt kui laagrist rääkida, siis võiksin ma lihtsalt teha copy-paste oma eelmise suve Hiiumaa laagri postitusest. See aasta olid ainult teised soomlased meiega ja ilm oli hoopis teine asi. Ja Kirsiga läheb meil ka iga aasta aina paremaks! Ma ei tea, mis see on, kuid meil on ikka selline klikk kogu aeg, et ma ei kujuta eluilmaski meid ette tülitsemas. Täiesti võimatu. Ja ma olen kindel, et kui me peaksimegi millegi pärast kiskuma minema, siis me lihtsalt naeraksime ennast välja. Õhkkond on lihtsalt liiga naljakas, vahetu ja aus, et miski viltu saaks minna (ma loodan jälle, et ma ära ei sõnu). Igastahes, Tiiu oli omas täies hiilguses seal. Mida ma imestasin, oli see, et ma ei teadnud kuni selle suveni Tiiu tähtkuju. Nagu kuidas see küll võimalik oli? Aga seda, et ta Kassi aasta Kaljukits on, et oleks ma uskunudki (kusjuures, ma arvan, et ta võib kassi aastaga ise äkki eksida, sest üldjuhul on Kaljukitsedel aasta alguses sünna, aga looma-aasta vahetub tihtipeale alles uue aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses). Aga las see jääb. Aa, ei jää ka.. mulle tuli sellega üks tore vahejuhtum meelde. Kui ootasime Milaanos lennuki peale minemist, siis läks teema miskit moodi (ei tea kuidas küll?) looma-aastatele. Küsisime Ruusaka käest, et mis looma-aastal ta sündinud on. Ta aga ütles, et pakkuge. Ma oma peas olin valmis mõelnud, et pakun Ahvi aastat, aga ei pannud tähele, et ta oli mulle just vahetult öelnud, et "No vaata mulle näkku ja sa tunned kohe ära!" , niiet selle peale ma kostsingi automaatselt kohe "AHV!!!" :D Päris koomiline. Ja teadmiseks, et Ruusakas on hoopis kassi näoga! Kui aga Hiiumaale nüüd tagasi minna, siis tegelikult oli mul see suhteliselt edasi-tagasi käimine kogu aeg. Ma nimelt pidin minema 29. juunil Tartusse, kõigepealt akadeemilise testi konsulatsioonile ja siis järgmisel päeval akadeemilisele testile. Akadeemiline test oli raske!! Ma jõudsin laagris paari targa reaalkooli võsukestega lahendada eelmiste aastate akadeemilisi teste (mis, muide, tähendas, et pidin sealt raamatukogust laskma välja printida 60lk), sest no mingit andmete piisavust või matemaatikat ma oma kapsapeaga küll ära ei lahenda. Tartus oli tegelikult nii tore, mulle tõesti meeldib see linn! Käisime veel Pühajärves ujumas, mis mulle hoobilt lõi silme ette Otepää laagri mälestused.. mis saavad uuendatud juba selle kuu lõpus! Vesi oli ka suhteliselt okei, kuid Hiiumaal oli parem. Hiiumaal oli sellepärast parem, et me käisime seal täitsa hilisõhtul ujumas ja õhtul on alati kuidagi mõnusam ja vesi tundub jahedama õhu tõttu ka soojem. Niiet Tartu tripilt läksin ma kenasti Hiiumaale tagasi, korra ööbisin veel kodus ja ütlesin emale tsau. Paari päeva pärast sain teada, et akadeemiline test läks üle ootuste hästi! Ja see tähendas seda, et kohe peale laagrit ma ei läinud koju, vaid tagasi Tartusse kirjalikule vestlusele ja siis suulisele (küll see kirjalik vestlus on üks naljakas sõna). Kairiga koos käisime seal, ainult et temal oli riigiteadustes ja mul sotsioloogia, sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitikas. Kirjalikus ma ikka panin täiega (mööda vahepeal). Suulises panin ka täiega, mul polnud ju midagi kaotada. Päris hästi tundsin ennast lausa, kuigi päris suur kala tuli sisse. Nimelt seal kirjalikus vestluses olid faktiküsimused ja ühes neist küsiti, kes on sotsioloogia rajaja ja siis antud valikvariandid. Ja mina, ilmselgelt ebapädev, panin Richard Wagneri! Kuna ta tundus väga väga tuttav. Ega ma siis ju ometi ei tulnud selle peale, et võib-olla oli ta nii tuttav, kuna ta on mega-giga kuulus helilooja. Kui muidu komisjonilt absoluutselt mittemingisugust vastukaja ei saanud, siis see pani küll ühe neist muigama, et "no see läks nüüd küll päris nihu....". Ja siis veel pidid nad küsima, et mis on eelarvedefitsiit. No, eks ma umbes teadsin ja tegelikult ma teadsin ka, et vastuse ma niikuinii võlgu ei saa jääda ja kuidagi tuleb alati olukorrast välja tulla. Aga selle Wagneri pärast oli mul küll päris sant kohe pärast vestlust. Ma juba olin põhimõtteliselt sotsioloogia oma plaanidest maha kandnud. Aga siis paari päeva pärast ma jälle tundsin, et näe, jälle joppas, kui nägin, et olin 91,7 punni saanud sotist! Ma tõesti ei tea, millega ma need kõik ära teenisin, aga ju ma siis ikka mingi normaalse mulje jätsin. Ja see hea uudis tähendab muidugi seda, et saan lausa tasuta kohale!! Juhei! Ülehomme saadan avalduse ja siis hakkan korterit vaatama ja... päris põnev!!
Tegelikult on palju muudki toimunud vahepeal, mis otseselt minusse vast ei puutu. Nimelt Roger Federer, kuulus tennisemängija, võitis WIMBLEDONI! Wimbs oli vist minu teletennise mineviku ainuke slämm, millest ma absoluutselt mitte ühtegi mängu ei näinud. Tegelikult finaali peaaegu, et nägin, tänu oma kujutlusvõimele. Nimelt toimus see täpselt siis, kui sõitsin Kärdlast Tallinnasse ja muidugi pidi see olema ülipõnev 5-setiline epic final, mis ei lõppenud ega lõppenud. Niiet terve kojusõidu vältel nii praamis kui bussis ja bussijaamas isa järgi oodates, autoga koju sõites ja veel koduukselgi jõudsin ma Elenale vist mingi 50 korda kindlalt helistada. Ma arvan, et bussisolijad võisid vaadata, et ma olen mingi friik. Ma tõesti helistasin iga 2min tagant talle, et "NOH palju nüüd seis on?" "Oota, ma olen selle geimi lõpuni sinuga ja siis helistan uuesti", "nii, palju on?" ja see oli päris naljakas, kuidas Elena võttis iga kord toru ja ütles "Jaa!" selle asemel, et mulle lihtsalt numbrid öelda. Mis on nõme, on see, et ma oleks põhmõtteliselt viimaseid punkte tegelikult näinud, kui ÜKSKI TELEKANAL SUVATSEKS TENNISEMAAILMA KÕGE TÄHTSAMA TURNIIRI KÕIGE TÄHTSAMAST MÄNGUST ülekannet teha. Ja see polnud ainult Wimbsi finaal, selles finaalis oli ajalugu kaalul. Fed võitis 15! See on rohkem kui Samprase 14!! Ja see on kõigi aegade suurim Grand Slamide arv, mis üldse meestetennises võidetud on. Seepärast, ma arvan, jäi skoor ka viiendas setis 16-14, sest seal on hidden fifteen vahel. Nii lahe! See on naljakas, et kui otsida, siis leiab igalt poolt mingeid huvitavaid seoseid või märke.
Mulle tuli meelde üks video, mille keegi Rick Reilly tegi. See on kiri Roger Federeri tulevasele lapsele ja see on niii armas!! See võib suure tahte korral isegi pisara silma tuua!
Kliki siia!
Ma kardan, ja see tunne on tugev, et enamus teist (hullult paljudest) ei klikanud lingile!!
>>>Proovi uuesti!<<<
Ma mõtlen, et mis veel vahepeal toimunud ka on. Ma olen praegu nädal aega üksi kodus, ema on meretripil. Ta purjetab Saimaa kanalis, hull merelõvi. Aaa, ma nägin täna Lasnamäel sõites ühte ema, kes jalutas oma last nagu koera. Nagu otseses mõttes, lapsel oli rihm küljes. Ja ta oli tõesti nagu koer, üritas joosta, aga jooksis ühe koha peal, kuna rihm oli lühike. Kas see on normaalne? Kas niimoodi tehaksegi tänapäeval, et lapsel oleks ohutum? Igastahes oli see päris naljakas ja jube vaatepilt. No mina igastahes küll oma lapsele rihma ei osta. Ma usun, et kui siiani on ilma hakkama saadud siis ei peaks edaspidi ka probleeme tulema. Äkki varsti hakatakse kiibistama ka...? Õlleka püsikundeks olen hakanud, mis siis et täna vahele jäi ja homme ka ilmselt ei lähe. Vähemalt on mul mingi tegevus. Me saime ühtede austraallastega üleeile tuttavaks. Mind lummas neis see, et nad on iga aasta käinud Australian Openil ja käisid see aasta Wimbledonil ja näitasid mulle pilte Centre Courtist ja Federerist. Täna otsustasin, et järgmine aasta pean KINDLALT minema Wimbledonile. Pean ainult eraldi pangakonto tegema Wimbsi raha jaoks ja olema kindel, et sinna iga kuu miskit peale ka laekub. Palju lahedam on, kui on mida oodata ja et sa reaalselt teed ka midagi selle jaoks.
Kuna võiks olla mingi eriti kihvt lõpp, siis ma mõtlesin, et panen teie uue lemmikvideo teksti siia:
"Dear youngest Federer, by the time you're old enough to undrestand this, you're father won't be the player he once was. So this is for you, from those of us who were there, just to tell you who he was. He was a champion like tennis had never seen. He looked like a page out of an Abercrombie and Fitch catalogue. He was so graceful, he made ballet dancers want to burn their shoes. He was fast, but not so you'd notice. He was powerful, but like a Ferrari, not a forklift. They came at him, and they all fell to him. Major after major, year after year. Your father dominated his sport the way avalanches dominate trees. And yet, he was so humble and decent, that it became no shame to lose to him. In fact, it became a kind of honour. To lose to Roger Federer, meant you were woven into the fabric of sport's history, and what a history he wrote. You'll read about it someday, and it will shock you, but his finest moment might have been a sun splashed sunday at Wimbledon when he passed Pete Sampras' record for majors with fifteen. Some thought we might not ever see that day, even thought passed by younger, bulkier models. But they were wrong, gods don't get passed. This August, you will come along and tennis will be less important. Majors will become minor, trophies will become teething rings and your father's perfect life will, somehow, get even better."
---------------------====------------advertisement----------------====----------------------------------------------
MUST SEE!!! ---> COOL VID (bikini girls & supersexy tanned boys)
--------------------====------------advertisement-----------------====-----------------------------------------------
PS: Roheline ja lilla on seepärast, et need on Wimbledoni värvid
Ja täna on Jimmi (mu endine kass) sünnipäev! Ta oleks vist saanud 13 aastaseks
Monday, 8 June 2009
Monday, 1 June 2009
OMG! OMG! OMFG! x5
RAFAEL NADAL KAOTAS ROLAND GARROSE 4. RINGIS (shocked)
ja see ei ole nali!!!
See tüüp ei ole MITTE KUNAGI French Openil kaotanud - alates 2005. aastast on ta närinud FO karikat küll ühest, küll teisest sangast. Ta pole isegi 5-setist mängu mänginud kordagi. Ja see tüüp (sir Robin Söderling), siinkohal sügav kummardus ta ees, kaotas Rafale alles paar nädalat tagasi 6/0 6/1. On see normaalne?
JEP!
Ja Rafal tuleb paari päeva pärast veel sünna- PALJU ÕNNE RAFA aka TFA (the famous ass)!!
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kui fed nüüd FO ei võida, siis ma ei tea.
Ma nii loodan, et kõik need "Oh, rafat pole, fed peab võitma" või "Nojah, muidugi fed võidab, sest rafa väljas, kerge!" ei hakka Fedi häirima. Muidugi kõik loodavad, ja eks ta isegi, et draw on nüüd lahtine ja tal ei ole eluilmaski suuremat võimalust olnud FO võita, kui see aasta. Ja isegi kui ta võidab, siis see, et ta seda tehes Rafat finaalis ei peksnud, ei vähenda võidu hinda. Trofee peale tema nime kõrvale arvatavasti ei kirjutata et "...but he didn't beat Nadal to win me!" ja kui vaadata varasemaid legende, siis ei huvita suurt kedagi, kes nüüd finaalis lüüa sai, loeb võitja. Kindlasti oleks võit magusam, kui Fed suudaks võita tiitli Rafat alistades, aga kui Rafa tennist mängida ei oska ja (juba ammu) enne finaali kere peale saab, siis no mida.. see on juba tema enda probleem siis !
Ma vahepeal mõtlen, et ma olen ikka VÄGA tihedalt tennisega kogu aeg seotud. Näiteks eile olid mul võistlused, sealjuures vaatan ma praegu iga päev tennist telekast ja sellele lisaks veel trennid ka... ja ei saa unustada, ka 2 laagritki see suvi tulemas. Ei tea kuidas ma küll ilma selleta hakkama saaks? Eile ma tundsin, nagu oleks kuhugi vanaaegsesse filmi hüpanud kui võistlustel olin. Seal Kalevi tenniseklubis oli esiteks selline mõnus kohvik, kus istusid igas vanuses tennisehuvilised ja jõid kohvi ning sõid head-paremat või siis istusid tribüünidel ja nautisid päikest, mis praegusel ajal teatavasti on üliaktiivne! Kõikidel väljakutel käis tihe võistlus - pingeline, ent sõbralik. Täiesti kontrast noortetennisele, kus käib pidev Sharapovalik CMOOOOOOON ja JESSSSSSSSSSSS ja HÄSSSSSSTIIIIII ning pidev kriiskamine, et olla hästi lahe ja ikka oma üleolekut vastasele teadvustada. Aga liigatennises on tunda, et inimesed naudivad tennist.. ja kui võidad, noh, see on boonus! Mängude vahepeal pakuti tasuta juustusnäkke, õuna, laimi, kohvi, küpsiseid ja isegi punast ja valget veini! Mis tegi sealoleku veelgi paremaks oli see teadmine, et Kalevi tenniseklubi on üks vanimaid ja see nagu lisas veelgi enam sellist.. nostalgilist hõngu. Ma nagu ei oskagi seda seletada, aga see on kuidagi nii mõnus.
Ühesõnaga, ma olen elu võlgu sellele, kes tennise välja mõtles!
Ja veelkord, kui Fed see aasta FO-d ei võida, siis ma ei tea
ja see ei ole nali!!!
See tüüp ei ole MITTE KUNAGI French Openil kaotanud - alates 2005. aastast on ta närinud FO karikat küll ühest, küll teisest sangast. Ta pole isegi 5-setist mängu mänginud kordagi. Ja see tüüp (sir Robin Söderling), siinkohal sügav kummardus ta ees, kaotas Rafale alles paar nädalat tagasi 6/0 6/1. On see normaalne?
JEP!
Ja Rafal tuleb paari päeva pärast veel sünna- PALJU ÕNNE RAFA aka TFA (the famous ass)!!
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kui fed nüüd FO ei võida, siis ma ei tea.
Ma nii loodan, et kõik need "Oh, rafat pole, fed peab võitma" või "Nojah, muidugi fed võidab, sest rafa väljas, kerge!" ei hakka Fedi häirima. Muidugi kõik loodavad, ja eks ta isegi, et draw on nüüd lahtine ja tal ei ole eluilmaski suuremat võimalust olnud FO võita, kui see aasta. Ja isegi kui ta võidab, siis see, et ta seda tehes Rafat finaalis ei peksnud, ei vähenda võidu hinda. Trofee peale tema nime kõrvale arvatavasti ei kirjutata et "...but he didn't beat Nadal to win me!" ja kui vaadata varasemaid legende, siis ei huvita suurt kedagi, kes nüüd finaalis lüüa sai, loeb võitja. Kindlasti oleks võit magusam, kui Fed suudaks võita tiitli Rafat alistades, aga kui Rafa tennist mängida ei oska ja (juba ammu) enne finaali kere peale saab, siis no mida.. see on juba tema enda probleem siis !
Ma vahepeal mõtlen, et ma olen ikka VÄGA tihedalt tennisega kogu aeg seotud. Näiteks eile olid mul võistlused, sealjuures vaatan ma praegu iga päev tennist telekast ja sellele lisaks veel trennid ka... ja ei saa unustada, ka 2 laagritki see suvi tulemas. Ei tea kuidas ma küll ilma selleta hakkama saaks? Eile ma tundsin, nagu oleks kuhugi vanaaegsesse filmi hüpanud kui võistlustel olin. Seal Kalevi tenniseklubis oli esiteks selline mõnus kohvik, kus istusid igas vanuses tennisehuvilised ja jõid kohvi ning sõid head-paremat või siis istusid tribüünidel ja nautisid päikest, mis praegusel ajal teatavasti on üliaktiivne! Kõikidel väljakutel käis tihe võistlus - pingeline, ent sõbralik. Täiesti kontrast noortetennisele, kus käib pidev Sharapovalik CMOOOOOOON ja JESSSSSSSSSSSS ja HÄSSSSSSTIIIIII ning pidev kriiskamine, et olla hästi lahe ja ikka oma üleolekut vastasele teadvustada. Aga liigatennises on tunda, et inimesed naudivad tennist.. ja kui võidad, noh, see on boonus! Mängude vahepeal pakuti tasuta juustusnäkke, õuna, laimi, kohvi, küpsiseid ja isegi punast ja valget veini! Mis tegi sealoleku veelgi paremaks oli see teadmine, et Kalevi tenniseklubi on üks vanimaid ja see nagu lisas veelgi enam sellist.. nostalgilist hõngu. Ma nagu ei oskagi seda seletada, aga see on kuidagi nii mõnus.
Ühesõnaga, ma olen elu võlgu sellele, kes tennise välja mõtles!
Ja veelkord, kui Fed see aasta FO-d ei võida, siis ma ei tea
Thursday, 28 May 2009
Frents Õupen
Nii! Hull tuhin on kirjutada!! Ma ei tea, kui kaua ma seda teha saan, sest mu emal on võimed, millest arusaamine ei mahu minu mõistuse piiridesse - ta nimelt kuuleb allkorrusele kui ma klaviatuuril klõbistan. Ja kuna ta ei ole suuteline sellise müra saatel uinuma, siis võib iga hetk mu telefon kurjakuulutavalt helisema hakata (Jah, ta helistab mulle ka siis kui me mõlemad oleme kodus ja kui ta on must vaid ühe trepi kaugusel - mugav elu või mis?). Ühesõnaga, ma mõtlesin, et räägiks sellel kõige huvitavamal teemal - French Open. Aga soojenduseks (ja et teie kannatus proovile panna) mainiksin, et Getu is päkk!! Just tulin tema juurest ja mul on öelda vaid üht - Helena ja Laura, SEIGELGE OMA ELU HINNAGA!
Noh ja nüüd siis selle kõige põnevama osa juurde:
Täitsa lõpp, ma pidin täna otsad andma, kui vaatasin Federeri mängu kui ta pea et kaotamas oli. Ja mu silm vist oleks ka üles ütelnud - ta tõmbles mul juba terve päev ja ma panin tähele, et mida pingelisem koht oli ja mida rohkem ma erutusin, seda enam hakkas ta tõmblema. Ja kui maha rahunesin, jäi ka silm rahulikuks. Päris naljakas! Igastahes, selle aasta FO on suhteliselt igav sellisele tennisehuvilisele, kellel kindlat lemmikut pole, sest arvata on, et Rafa oma karika tükkideks närib... Sellega tuli üks hea nali meelde. Keegi kuskil foorumis mõtles, et ei tea, mis siis saab kui Rafa kuskil turniiril peaks auhinnaks auto saama - et kuhu ta, huvitav, oma hambad siis külge lööb... Roolile? Kõrvalvaatepeeglile? Rafal on muide see aasta väga huvitav ja kõmutekitav erkroosa pluus. Minu silmis väga vinge! Ta on küllalt mees, et seda välja kanda. Aga see on hämmastav, kui paljud seda maha laidavad. Eurospordi kommentaatoridki suhtusid päris läbinähtavalt sellesse mitte väga leplikult, muidugi viisakaks jäädes ütles üks neist "Hmm.. it's different!" ja teine päev järgmine kommentaator "I'm not a fan of it!":D Nagu oleks mingi rusikareegel, et roosa on naistevärv ja lilla on pedevärv ja kõik, mis nendesse piiridesse ei mahu, ei ole lihtsalt võimalik. Ja on tabu. Rafa tõusis minu silmis kohe ikka paari pügala võrra, just oma julguse pärast midagi teistsugust proovida, kartmata, et see temas mehelikkust peaks nüüd kuidagi alandama. Niiet, Rafa, viis pluss minu poolt! Rogeri stiil jääb muidugi väikeste variatsioonidega alati klassikaliseks ja nii talle täpselt sobib ka! Tegelikult on naljakas slämmide ajal vaadata, kui sarnaselt kõik riides on. Muidugi tingitud sellest, et kõigil on ju ikkagi vaja valida Nike'i või Adidase uusimate kollektsioonide seast miskit, ega vana ju ometi kõlba ja on ammu moest läinud! Nii siis tekibki päris tihti selliseid situatsioone, kus platsi peal mängivad teineteise vastu 2 täpselt samasuguste riietega kutti:D Üldiselt tuleb midagi sellist ette muidugi ainult meeste seas, sest üldjuhul naistetennises on ju riietus või väljanägemine väljakul peaaegu sama tähtis kui mäng ise ..ja ilmuda väljakule peaaegu samade riietega nagu vastane oleks ju lausa katastroof! Seepärast ongi Maria Sharapova võtnud kasutusele üsnagi lollikindla meetodi, kavandades oma kleite ise. Vähemalt võib ta südamerahuga mängida, teades, et on ainukene inimene maa peal, kes selliselt riides on (muidugi pärast tulevad tema riided maailmasse ehk müüki ka, aga seda kindlasti sada aastat hiljem!). Tal on muidugi hea - ta võimaldab seda, aga mõelda vaid, milline põrgu on elu neil naistennisistidel, kellel seda võimalust pole! Tihtipeale kui mõni kena ja rahakas tennisetšikk jälle väljakule astub, jääb mulje nagu tuleks ta oma õhtukleidi, rippuvate kõrvarõngaste ja mukitud näoga kuhugi ballile, ainult et kontsakingade asemel on jalas tossud ja käes reket, justkui oleks see mingi aksessuaar. Hea näide oli (vist) üleeelmise aasta US Open.. Mašal oli sädelev must kleit ja muidugi juustes kõrva kohal kleidiga kokkusobiv lipsukene. Armas. Ühesõnaga, suhteliselt naeruväärne! Aga samas, (mida kiputakse kergesti unustama) nad tõepoolest teevad sporti ka ning võidavad suuri, väga suuri turniire, mida minusugused tõenäoliselt jäävadki vaid teleekraani vahendusel nägema. Arvatasti ei mõisteta, missugust ränka vaeva on viimne kui üks neist 'tšikkidest' näinud, et jõuda niivõrd kõrgele. Niiet sellise väikse põneva luksuse on nad täielikult välja teeninud.
Ma ei viitsi enam tegelikult French Openist rääkida, aga tõesti, mul lihtsalt ei ole millestki muust kirjutada ja see teema on mõnus turvaline ka, ei tekita absoluutselt mittemingisuguseid häid või halbu emotsioone, kuna on kuiv ja igav ning kusjuures, kirjutada on niii palju (niiet keegi ei saa tulla ka ette heitma, et ma blogi üldse ei kirjuta).
Niisiis olukorra sunnin ma jätkan samal teemal ja sama rõõmsalt.......homme!
Noh ja nüüd siis selle kõige põnevama osa juurde:
Täitsa lõpp, ma pidin täna otsad andma, kui vaatasin Federeri mängu kui ta pea et kaotamas oli. Ja mu silm vist oleks ka üles ütelnud - ta tõmbles mul juba terve päev ja ma panin tähele, et mida pingelisem koht oli ja mida rohkem ma erutusin, seda enam hakkas ta tõmblema. Ja kui maha rahunesin, jäi ka silm rahulikuks. Päris naljakas! Igastahes, selle aasta FO on suhteliselt igav sellisele tennisehuvilisele, kellel kindlat lemmikut pole, sest arvata on, et Rafa oma karika tükkideks närib... Sellega tuli üks hea nali meelde. Keegi kuskil foorumis mõtles, et ei tea, mis siis saab kui Rafa kuskil turniiril peaks auhinnaks auto saama - et kuhu ta, huvitav, oma hambad siis külge lööb... Roolile? Kõrvalvaatepeeglile? Rafal on muide see aasta väga huvitav ja kõmutekitav erkroosa pluus. Minu silmis väga vinge! Ta on küllalt mees, et seda välja kanda. Aga see on hämmastav, kui paljud seda maha laidavad. Eurospordi kommentaatoridki suhtusid päris läbinähtavalt sellesse mitte väga leplikult, muidugi viisakaks jäädes ütles üks neist "Hmm.. it's different!" ja teine päev järgmine kommentaator "I'm not a fan of it!":D Nagu oleks mingi rusikareegel, et roosa on naistevärv ja lilla on pedevärv ja kõik, mis nendesse piiridesse ei mahu, ei ole lihtsalt võimalik. Ja on tabu. Rafa tõusis minu silmis kohe ikka paari pügala võrra, just oma julguse pärast midagi teistsugust proovida, kartmata, et see temas mehelikkust peaks nüüd kuidagi alandama. Niiet, Rafa, viis pluss minu poolt! Rogeri stiil jääb muidugi väikeste variatsioonidega alati klassikaliseks ja nii talle täpselt sobib ka! Tegelikult on naljakas slämmide ajal vaadata, kui sarnaselt kõik riides on. Muidugi tingitud sellest, et kõigil on ju ikkagi vaja valida Nike'i või Adidase uusimate kollektsioonide seast miskit, ega vana ju ometi kõlba ja on ammu moest läinud! Nii siis tekibki päris tihti selliseid situatsioone, kus platsi peal mängivad teineteise vastu 2 täpselt samasuguste riietega kutti:D Üldiselt tuleb midagi sellist ette muidugi ainult meeste seas, sest üldjuhul naistetennises on ju riietus või väljanägemine väljakul peaaegu sama tähtis kui mäng ise ..ja ilmuda väljakule peaaegu samade riietega nagu vastane oleks ju lausa katastroof! Seepärast ongi Maria Sharapova võtnud kasutusele üsnagi lollikindla meetodi, kavandades oma kleite ise. Vähemalt võib ta südamerahuga mängida, teades, et on ainukene inimene maa peal, kes selliselt riides on (muidugi pärast tulevad tema riided maailmasse ehk müüki ka, aga seda kindlasti sada aastat hiljem!). Tal on muidugi hea - ta võimaldab seda, aga mõelda vaid, milline põrgu on elu neil naistennisistidel, kellel seda võimalust pole! Tihtipeale kui mõni kena ja rahakas tennisetšikk jälle väljakule astub, jääb mulje nagu tuleks ta oma õhtukleidi, rippuvate kõrvarõngaste ja mukitud näoga kuhugi ballile, ainult et kontsakingade asemel on jalas tossud ja käes reket, justkui oleks see mingi aksessuaar. Hea näide oli (vist) üleeelmise aasta US Open.. Mašal oli sädelev must kleit ja muidugi juustes kõrva kohal kleidiga kokkusobiv lipsukene. Armas. Ühesõnaga, suhteliselt naeruväärne! Aga samas, (mida kiputakse kergesti unustama) nad tõepoolest teevad sporti ka ning võidavad suuri, väga suuri turniire, mida minusugused tõenäoliselt jäävadki vaid teleekraani vahendusel nägema. Arvatasti ei mõisteta, missugust ränka vaeva on viimne kui üks neist 'tšikkidest' näinud, et jõuda niivõrd kõrgele. Niiet sellise väikse põneva luksuse on nad täielikult välja teeninud.
Ma ei viitsi enam tegelikult French Openist rääkida, aga tõesti, mul lihtsalt ei ole millestki muust kirjutada ja see teema on mõnus turvaline ka, ei tekita absoluutselt mittemingisuguseid häid või halbu emotsioone, kuna on kuiv ja igav ning kusjuures, kirjutada on niii palju (niiet keegi ei saa tulla ka ette heitma, et ma blogi üldse ei kirjuta).
Niisiis olukorra sunnin ma jätkan samal teemal ja sama rõõmsalt.......homme!
Friday, 8 May 2009
IHAHA - OOOHAAAHAAA - HEHE - HAAAAAAAA!!!!
Üksluine elu. Paar aastat tagasi ja tegelikult veel sellelgi aastal mõtlesin, et oi-oi, eksamiperiood tuleb hirmus pingeline.. Tühjagi!! Igav on! Nojah, tegelikult on mõnus vaba olla, koolikohustust pole ja rutiinist ka prii. Mingit erilist stressi ei ole ma küll tundnud, võib-olla enne inka suulist veidikene, aga see oli ka pigem selline ärevus.
Ema tõi koju paar raamatut, ühe nimi on "Friendship" ja teise "Family". Raamatud on sellised tarkuseraamatute tüüpi, kus on miljon pilti ja siis piltide kõrval kuulsate inimeste tsitaadid. Raamatute formaat on ainult suur. Ja ma jäin köögilaua taha seda esimest raamatut sirvima ja ma ei saanud siirast muiet näolt. Väga palju oli rõhutud just kas lastele või vanadele inimestele, pildid olid tehtud mingites täiesti suvalistes olukordades, need olid nii loomulikud ja tõetruud ning nende emotsioon väga nakkav. Ja siis ma hakkan endale mõtlema - kogu aeg tunnen, et ei ole ei ühe asjaga rahul ja siis jälle teisega. Ärritun pisiasjade peale ja muretsen mingite endast täiesti mittesõltuvate asjade üle.
Seal selles samas Joe Vitale raaamtus (vt üleelmist postitust) oli ühes kohas selline jutt:
Kui olete täna hommikul ärgates rohkem terve kui haige, on teid õnnistatud rohkem kui neid miljoneid, kes seda nädalat üle ei ela.
Kui teil on külmikus toitu, riided seljas, katus pea kohal ja magamisase, siis olete rikkam kui 75 protsenti sellest maailmast.
Kui teil on raha pangas või rahakotis, siis kuulute maailma rikaste tipu 8 protsendi hulka.
Kui te hoiate pea püsti, naeratuse näol ja olete tõeliselt tänulik, olete õnnistatud, sest enamik suudab seda, kuid suurem osa neist ei tee seda
.
Paneb mõtlema, eksole. Ma ise mõtlen, et suhteliselt suva tegelikult, kui palju sul raha on või kas sul on sõpradest parem telefon, suurem maalapp või IQ. Rikkam inimene on ikka see, kes suudab vaatamata omandile (või selle puudumisele) ja ümbritsevale olla rahul ja õnnelik. Seal on tegelikult ka oma 'aga'.. sest kui sa pole millegagi rahul, siis see on ju peamine ajend saavutamaks pidevalt enamat ja enamat. See ongi tegelikult üks suur küsimärk. Oleks ju lausda lust elada õnnemullis ja nautida igat hetke, aga samas, et rohkem saavutada, oled sunnitud olema pidevalt rahulolematu.
Kuidas siis nüüd õigesti elada?
Üks lause jäi sealt meelde, et õnn ei olegi asjades, mida saab katsuda, vaid see on alati meie endi tunnetes.
Kõige lihtsam tee õnnetundeni on vist lihtsalt proovida naerda võimalikult palju..
Mulle nii meeldisid need pildid, et olin sunnitud osast neist pilti tegema (siin on nad küll mitu korda väiksemad ja veel rohkem kordi ähmasemad):
Muide, teoorias olen ma sellistes asjades ülimalt tugev ja alati valmis nii endale kui ka teistele õpetama, et tuleks ikka teha nii ja siis seal tuleks teha naa - ühesõnaga, et kuidas elada. Ja kusjuures ise olen ma maailma kõige kehvem elav näide sellest üldse! No lihtsalt ei oska. Ma juba tean, et oma lastel tulevikus käsin käituda oma sõnade, mitte tegude järgi. Väga tõenäoline, et pärast sellel teemal pikemalt peatumist jätkan ma rõõmsalt endist suhtumist ja ei muutu grammi võrragi.
Õnneks aga täidan ma vähemalt ühte eluülesannet üllatavalt hästi - naeran absoluutselt iga asja peale. Ja see pole üldse nii raske. Mõnikord kui mul on halb tuju, siis ma lihtsalt sunnin endale naerusuu ette.. lükkan huuled kõrvuni ja uskuge mind, juba hakkavad endorfiinid veres möllama! Proovige ka! Sest tõenäoliselt hakkate te juba selle peale naerma, kui imelik inimene te olete, et sellist tobedust harrastate.
Ema tõi koju paar raamatut, ühe nimi on "Friendship" ja teise "Family". Raamatud on sellised tarkuseraamatute tüüpi, kus on miljon pilti ja siis piltide kõrval kuulsate inimeste tsitaadid. Raamatute formaat on ainult suur. Ja ma jäin köögilaua taha seda esimest raamatut sirvima ja ma ei saanud siirast muiet näolt. Väga palju oli rõhutud just kas lastele või vanadele inimestele, pildid olid tehtud mingites täiesti suvalistes olukordades, need olid nii loomulikud ja tõetruud ning nende emotsioon väga nakkav. Ja siis ma hakkan endale mõtlema - kogu aeg tunnen, et ei ole ei ühe asjaga rahul ja siis jälle teisega. Ärritun pisiasjade peale ja muretsen mingite endast täiesti mittesõltuvate asjade üle.
Seal selles samas Joe Vitale raaamtus (vt üleelmist postitust) oli ühes kohas selline jutt:
Kui olete täna hommikul ärgates rohkem terve kui haige, on teid õnnistatud rohkem kui neid miljoneid, kes seda nädalat üle ei ela.
Kui teil on külmikus toitu, riided seljas, katus pea kohal ja magamisase, siis olete rikkam kui 75 protsenti sellest maailmast.
Kui teil on raha pangas või rahakotis, siis kuulute maailma rikaste tipu 8 protsendi hulka.
Kui te hoiate pea püsti, naeratuse näol ja olete tõeliselt tänulik, olete õnnistatud, sest enamik suudab seda, kuid suurem osa neist ei tee seda
.
Paneb mõtlema, eksole. Ma ise mõtlen, et suhteliselt suva tegelikult, kui palju sul raha on või kas sul on sõpradest parem telefon, suurem maalapp või IQ. Rikkam inimene on ikka see, kes suudab vaatamata omandile (või selle puudumisele) ja ümbritsevale olla rahul ja õnnelik. Seal on tegelikult ka oma 'aga'.. sest kui sa pole millegagi rahul, siis see on ju peamine ajend saavutamaks pidevalt enamat ja enamat. See ongi tegelikult üks suur küsimärk. Oleks ju lausda lust elada õnnemullis ja nautida igat hetke, aga samas, et rohkem saavutada, oled sunnitud olema pidevalt rahulolematu.
Kuidas siis nüüd õigesti elada?
Üks lause jäi sealt meelde, et õnn ei olegi asjades, mida saab katsuda, vaid see on alati meie endi tunnetes.
Kõige lihtsam tee õnnetundeni on vist lihtsalt proovida naerda võimalikult palju..
Mulle nii meeldisid need pildid, et olin sunnitud osast neist pilti tegema (siin on nad küll mitu korda väiksemad ja veel rohkem kordi ähmasemad):
Muide, teoorias olen ma sellistes asjades ülimalt tugev ja alati valmis nii endale kui ka teistele õpetama, et tuleks ikka teha nii ja siis seal tuleks teha naa - ühesõnaga, et kuidas elada. Ja kusjuures ise olen ma maailma kõige kehvem elav näide sellest üldse! No lihtsalt ei oska. Ma juba tean, et oma lastel tulevikus käsin käituda oma sõnade, mitte tegude järgi. Väga tõenäoline, et pärast sellel teemal pikemalt peatumist jätkan ma rõõmsalt endist suhtumist ja ei muutu grammi võrragi.Õnneks aga täidan ma vähemalt ühte eluülesannet üllatavalt hästi - naeran absoluutselt iga asja peale. Ja see pole üldse nii raske. Mõnikord kui mul on halb tuju, siis ma lihtsalt sunnin endale naerusuu ette.. lükkan huuled kõrvuni ja uskuge mind, juba hakkavad endorfiinid veres möllama! Proovige ka! Sest tõenäoliselt hakkate te juba selle peale naerma, kui imelik inimene te olete, et sellist tobedust harrastate.
Friday, 3 April 2009
Ma kasutan järjekordset võimalust ning sõiman oma ebanormaalseid ninakanaleid ja vasakut põskkoobast. Ninakanaleid selle pärast, et nad nii väikesed on ja ei suuda olla sujuvaks läbikäiguks minu nohule, vaid parema meelega saadavad kogu selle kupatuse põskkoopasse, kes ilmselgelt ju ei saa oma ülesandega hakkama ja tekitab heast peast põletiku, justkui oleks see ainus lahendus. Ja kui põletik on välja ravitud, siis tulevad mingid väga tüütavad järeltõuked ojana voolava nohu näol, mille all ma just praegu kannatangi. Aga SAMAS! Aafrikas surevad ju lapsed nälga ja malaaria neelab inimesi nagu mina viineripirukaid, vesi kraanist jookseb liivana ning oioi, mis jubedused kõik veel......
Üks päev mõtlesin, et kas elu pole mitte aeglane surm? Lõpplahendus on ju alati surm ja me liigume sinna poole kogu aeg, iga päev. See on natukene võrreldav ehk sellega, kui inimesel on diagnoositud näiteks AIDS (millele ravi ju praegu ei leidu). Sa tead, et sured üks päev ja teed kõik, mis teha annab, et oma järelejäänud elu muuta võimalikult täisväärtuslikuks. Vahe ongi ainult eluea pikkuses. Huvitav, et tihtipeale on inimesel vaja just niivõrd suurt tragöödiat, et aru saada, mida elu tegelikult väärt on ja mõista, et ehk ei olegi see koht, kus praegu elus oleme päris see, mida hinges tegelikult ihaldaksime?! Ma nii sooviksin, et ma oskaks igasuguseid väga õudseid asju sügavuti näha ja tajuda, ilma et peaks neid ise läbi elama ja lihtsalt tõdeda, et see, mis mul olemas on ei ole nähtuga võrreldes pooltki nii jube. Tõenäoliselt pole see üldse jube. Aga seda on nii raske teha, kui ise ei koge.
Aga see oskus oleks and.
Kirjandite teema ajab mind ja kõiki teisi väga segadusse. Jako ajab mind närvi. Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas ta neid kirjandeid parandab. Näiteks on mitu korda ta tunnis rõhutanud, et Balkanimaad on KOKKU ja Skandinaavia maad LAHKU ja mingis kirjandis parandas ta ühel Skandinaavia maad kokku. Ja siis veel sõna "kas või", mis raamatu ja kõige muu (ka tema enda sõnade) järgi peaks olema lahku.. ja siis parandab ta jälle kuskil selle kokku. Kirjandis oli mul "proovile panemine" lahku kirjutatud ning ta tegi selle kirjaveaks ning kui ma pärast keelenõuandesse helistamist ja veendumist, et seda sõna võib ka kirjutada LAHKU, õpetaja juurde läksin, siis ta vaikselt parandas oma paranduse (<--naljakas)) ära ja oli vakka. Ja hiljem kuulsin Elenalt, kuidas nende õpetaja oli oma klassile kuulutanud, et "B-klassist juba 1 õpilane oli helistanud keelenõuandesse, meid üldse ei usaldata". Peaks mainima, et info levib nende vahel küll nagu seesama malaaria seal kaugel Aafrikas. Aga see oli lihtsalt väike vahemärkus, sest niikuinii levib igasugune info (ka saladusena) igal pool ringi kiiremini, kui me arvatagi oskame. Siiski - miks nad teevad siis selliseid vigu? Miks olen ma (ja ka kõik teised) sunnitud iga kord vaatama üle õpetaja parandusi mitte ainult selle pilguga, et mis mul valesti oli, vaid ka et mis õpetaja võis valesti parandada. Olgu see siis niisama näpukas või ei, usaldada ju niimoodi ei saagi. Eriti veel siis, kui need korduma kipuvad. Mida Jako oma kaitseks oskas öelda, oli see, et nemad ju parandades üritavad meile näidata, kuidas saaks veeel paremini mingit sõna kirjutada või mõtteid väljendada. Sellest ma ei saa ka aru. Nende eesmärk võib ju olla üllas, aga kui on tegu proovikirjandiga, siis on suhteliselt iseenesestmõistetav, et seda viiakse läbi võimalikult sarnaselt päris kirjandile. Samamoodi ka ju parandamisega. Ega kirjandis ju ei parandata selle põhimõttega, et kuidas saaks veel paremini - eriti kui tegu on õigekirjaga. Sõna on kirjutatud kas õigesti või valesti. Mingit keskmist varianti ei ole olemas. Kui mingit sõna saab mitut moodi kirjutada, siis on mõlemad variandid korrektsed, mitte et õige on ikkagi selle sõna natukene ilusam variant. Niiet, nagu ma ütlesin, segane värk. Ma hirmuga loodan, et seda postitust ei juhtu lugema keegi, kes selles viimases seigas mingit moodi kaasosaline on või keda kirjutatu kuidagi valusalt puudutas. Ma igaks juhuks mainin ära, et väga tõenäoliselt on kõik mu öeldu mööduv rahulolematus, mis kohe nõudis kirjalikku väljendust. Kui nüüd kõigest jõust veidikene proovida selle kõige suhtes silm kinni pigistada ja oma postitusele vähegi rõõmsam lõpp anda, siis sügaval sisimas ma tean, et tegelikult ma austan õpetaja J-i. Sest et kui mõtlema hakata, siis on just tema tunnid need, mis on saanud mulle ajendiks muutmaks oma kirjakeel ja -stiil paremaks ja üleüldse on ta pannud mind rohkem huvi tundma eesti keele vastu ning mis enam - ma kuidagi austan seda hulka rohkem, kui näiteks aasta-paar tagasi. Kui vaid mu käekiri suudaks järele jõuda!!
See oli tegelikult päris siiralt öeldud.
Kuidagi väga vastandlik lõik. Ma loodan, et see negatiivne osa väga kummitama ei jäänud ja lõpp ikka rohkem tähelepanu sai ..või siis vähemalt neutraliseeris alguse.
Üks päev mõtlesin, et kas elu pole mitte aeglane surm? Lõpplahendus on ju alati surm ja me liigume sinna poole kogu aeg, iga päev. See on natukene võrreldav ehk sellega, kui inimesel on diagnoositud näiteks AIDS (millele ravi ju praegu ei leidu). Sa tead, et sured üks päev ja teed kõik, mis teha annab, et oma järelejäänud elu muuta võimalikult täisväärtuslikuks. Vahe ongi ainult eluea pikkuses. Huvitav, et tihtipeale on inimesel vaja just niivõrd suurt tragöödiat, et aru saada, mida elu tegelikult väärt on ja mõista, et ehk ei olegi see koht, kus praegu elus oleme päris see, mida hinges tegelikult ihaldaksime?! Ma nii sooviksin, et ma oskaks igasuguseid väga õudseid asju sügavuti näha ja tajuda, ilma et peaks neid ise läbi elama ja lihtsalt tõdeda, et see, mis mul olemas on ei ole nähtuga võrreldes pooltki nii jube. Tõenäoliselt pole see üldse jube. Aga seda on nii raske teha, kui ise ei koge.
Aga see oskus oleks and.
Kirjandite teema ajab mind ja kõiki teisi väga segadusse. Jako ajab mind närvi. Ma ei ole siiani aru saanud, kuidas ta neid kirjandeid parandab. Näiteks on mitu korda ta tunnis rõhutanud, et Balkanimaad on KOKKU ja Skandinaavia maad LAHKU ja mingis kirjandis parandas ta ühel Skandinaavia maad kokku. Ja siis veel sõna "kas või", mis raamatu ja kõige muu (ka tema enda sõnade) järgi peaks olema lahku.. ja siis parandab ta jälle kuskil selle kokku. Kirjandis oli mul "proovile panemine" lahku kirjutatud ning ta tegi selle kirjaveaks ning kui ma pärast keelenõuandesse helistamist ja veendumist, et seda sõna võib ka kirjutada LAHKU, õpetaja juurde läksin, siis ta vaikselt parandas oma paranduse (<--naljakas)) ära ja oli vakka. Ja hiljem kuulsin Elenalt, kuidas nende õpetaja oli oma klassile kuulutanud, et "B-klassist juba 1 õpilane oli helistanud keelenõuandesse, meid üldse ei usaldata". Peaks mainima, et info levib nende vahel küll nagu seesama malaaria seal kaugel Aafrikas. Aga see oli lihtsalt väike vahemärkus, sest niikuinii levib igasugune info (ka saladusena) igal pool ringi kiiremini, kui me arvatagi oskame. Siiski - miks nad teevad siis selliseid vigu? Miks olen ma (ja ka kõik teised) sunnitud iga kord vaatama üle õpetaja parandusi mitte ainult selle pilguga, et mis mul valesti oli, vaid ka et mis õpetaja võis valesti parandada. Olgu see siis niisama näpukas või ei, usaldada ju niimoodi ei saagi. Eriti veel siis, kui need korduma kipuvad. Mida Jako oma kaitseks oskas öelda, oli see, et nemad ju parandades üritavad meile näidata, kuidas saaks veeel paremini mingit sõna kirjutada või mõtteid väljendada. Sellest ma ei saa ka aru. Nende eesmärk võib ju olla üllas, aga kui on tegu proovikirjandiga, siis on suhteliselt iseenesestmõistetav, et seda viiakse läbi võimalikult sarnaselt päris kirjandile. Samamoodi ka ju parandamisega. Ega kirjandis ju ei parandata selle põhimõttega, et kuidas saaks veel paremini - eriti kui tegu on õigekirjaga. Sõna on kirjutatud kas õigesti või valesti. Mingit keskmist varianti ei ole olemas. Kui mingit sõna saab mitut moodi kirjutada, siis on mõlemad variandid korrektsed, mitte et õige on ikkagi selle sõna natukene ilusam variant. Niiet, nagu ma ütlesin, segane värk. Ma hirmuga loodan, et seda postitust ei juhtu lugema keegi, kes selles viimases seigas mingit moodi kaasosaline on või keda kirjutatu kuidagi valusalt puudutas. Ma igaks juhuks mainin ära, et väga tõenäoliselt on kõik mu öeldu mööduv rahulolematus, mis kohe nõudis kirjalikku väljendust. Kui nüüd kõigest jõust veidikene proovida selle kõige suhtes silm kinni pigistada ja oma postitusele vähegi rõõmsam lõpp anda, siis sügaval sisimas ma tean, et tegelikult ma austan õpetaja J-i. Sest et kui mõtlema hakata, siis on just tema tunnid need, mis on saanud mulle ajendiks muutmaks oma kirjakeel ja -stiil paremaks ja üleüldse on ta pannud mind rohkem huvi tundma eesti keele vastu ning mis enam - ma kuidagi austan seda hulka rohkem, kui näiteks aasta-paar tagasi. Kui vaid mu käekiri suudaks järele jõuda!!
See oli tegelikult päris siiralt öeldud.
Kuidagi väga vastandlik lõik. Ma loodan, et see negatiivne osa väga kummitama ei jäänud ja lõpp ikka rohkem tähelepanu sai ..või siis vähemalt neutraliseeris alguse.
Monday, 23 February 2009
Kirjutamata seadused
Mis mulle enda puhul üldse ei meeldi, on see, et ma ei suuda enda vaimu täielikult suunata ja panna keskenduma mingile pikale raamatule, kus sisu ja tegevused arenevad pikkamööda ja kus ei ole peatükke. Täiesti võimatu. Ma olen kuidagi liiga kannatamatu selle jaoks ja võib-olla ka liiga laisk. Päris tihti jäävad mul head raamatud selle tõttu lugemata. Ma mõtlen tegelikult siinkohal just kohustuslikku kirjandust. Sisimas mõtlen, et äkki on asi tingitud ka teadmisest, et tegu on KOHUSTUSLIKU kirjandusega ning ma PEAN selle läbi lugema.. ja mis veel hullem, lugemise aeg on piiratud! Võib-olla on see lihtsalt vabandus mu laiskusele.. aga jah, tihtipeale lähen ma kergema vastupanu teed mööda - ma ei loe! Või siis loen kokkuvõtet. Üks päev jäin mõtlema, et kas kokkuvõtte ja raamatu enda lugemisel on vahe ka sees? Selles mõttes, et näiteks kui ma praegu küsiksin näiteks emalt mingi raamatu kohta, siis see, mida ta mäletab, ongi ainult ju kokkuvõte. Ta ei mäleta mingeid üksikasju, mida äsja läbiloetud raamatu lugeja kindlasti teab une pealtki öelda. See, mida jäädakse mäletama, on selle raamatu sõnum ja üleüldine pilt, mitte üksikasjad. Okei, eks üksikasjad võivad ka meelde jääda.. sellised, mis kohe eriti meeli ergutasid või hinge pugesid, aga kui lugeda metsikult palju raamatuid, siis on võimatu, et sa mäletad iga raamatu üksikasju. Seega - võib-olla on kokkuvõtete lugemine hoopis ajavõit? ..Sorri, mulle tuli üks lahe väljend meelde - õhusõit on ajavõit! he-he! Tegelikult, mingi raamatu läbi lugedes on muljed erisugused ja tihti saadakse raaamatust erinevat moodi aru.. ja et seda teada saada peab ju raamatu läbi lugema. Niiet, jah - raamatuid on vaja lugeda! Mul on raamatute lugemisega selline asi, et mind tõmbab alati kohustuslikust kirjandusest eemale. Ma soovin, et oleksin need kõik raamatud kunagi ise vabast tahtest läbi lugenud, mitte nüüd olla fakti ette pandud, et peab lugema - on ju vaja kirjandis ja mujalgi. Samas, kirjandis saab ka kokkuvõtte varal näiteid tuua, vabalt. See pole üldse probleem. Lugema peab pigem enda minapildi ja arvamuse leidmiseks ja arendamiseks. Lõppude lõpuks, ma loen ju enda jaoks, mitte mingi kirjandi või hinde tarvis!
Jõuludeks kinkis mulle üks inimene Joe Vitale raamatu "Piiramatu edu võti" ja eile seda sirvides jäi mulle üks koht eredalt meelde. Joe rääkis seal külgetõmbeseadusest. Mitte gravitatsioonist, vaid sellest, kuidas inimesed tõmbavad kas teadlikult või alateadlikult igasuguseid asju endale kogu aeg külge. Ja seda, et inimene peaks tegutsema just selle alateadliku külgetõmbe ajendil. Intuitsiooni siis ehk. Et kui sa üks hetk tunned, et tahaks helistada mingile heale sõbrale.. olgugi, et ilma mingi erilise põhjuseta.. siis jumala eest, tee seda ja KOHE! Päris tihti on nii, et see tunne saab ära söödud oma teadlike mõtete poolt, need osutuvad tõkkeks. Nagu ütlesin, et kui isegi pole mingit põhjust, vaid see tunne, siis (ka mul endal) tulevad kohe pähe umbes sellised mõtted, et 'ah, mõttetu, mis ma asjata ikka tülitan' ja siis jääbki helistamata. Aga tegelikult need alateadlikud ja üllatuslikud ideed ja tunded on kõige olulisemad üldse, sest nad toetuvad alati suuremale pildile ja on puhtad, läbi töötlemata (ehk rikkumata). Nad lihtsalt saavad nendeks läbi meie teadlike mõtete, kuigi ei tohiks. Niiet minu pika jutu saaks lühikese moraalina kokku võtta selliselt - usaldage oma intuitsiooni ja tegutsege selle järgi!
Ilmselgelt ei saa ma aga sellest külgetõmbeseadusest aru veel. Tahaks õudselt väita, et minu puhul see ei kehti, aga ma tean, et kehtib. Ma pole lihtsalt veel aru saanud, kuidas. Mul tuleb väga tihti ette olukordi, mil tahan olla üksi ning näen suhtlemist inimestega meelistegevuste nimekirja tagaosas ning oi kuidas siis kõik muudkui helistavad! Ja nüüd, kui tunnen, et mul on igav ning justkui tahaks midagi huvitavat kellegagi ette võtta - kedagi ei ole! On, aga nad on kõik kuskil ära või neil on omad tegemised. Ei tea kust otsast see külgetõmbeseadus siis küll vett peab? Miks ma tõmban inimesi külge siis, kui ma seda ei taha ja vastupidi? Ma arvan, et siin tegutseb aktiivselt mu alateadvus, muud võimalust pole. Võib-olla mu alateadvus TEAB, et kui ma ise (teadlikult) tunnen, et oleks sõpru ja inimesi vaja, siis et TEGELIKULT mul neid hetkel tarvis pole. Tore oleks, kui keegi selle värgi mulle ära seletaks, sest praegu usun küll, et mitte kunagi iganev Murphy seadus peab antud juhul rohkem paika. See on üldse imelik, et kui muud seadused kas siis uuenevad või neid muudkui juurde kirjutatakse, väänatakse või eiratakse, siis ainuke seadus mis oli, on ja jääb muutmata kujul alati samaks ning pidevalt tõestust saab, on vana hea Murphy seadus. Võib-olla on asi selles, et pole olemas inimest, kellel mitte kunagi natukene halvemini läheks ning just nendel halvematel hetkedel tuleb mängu Murphy seadus - olgu ta siis lohutuseks või nuhtluseks, aga kurat, tal on alati õigus!
Jõuludeks kinkis mulle üks inimene Joe Vitale raamatu "Piiramatu edu võti" ja eile seda sirvides jäi mulle üks koht eredalt meelde. Joe rääkis seal külgetõmbeseadusest. Mitte gravitatsioonist, vaid sellest, kuidas inimesed tõmbavad kas teadlikult või alateadlikult igasuguseid asju endale kogu aeg külge. Ja seda, et inimene peaks tegutsema just selle alateadliku külgetõmbe ajendil. Intuitsiooni siis ehk. Et kui sa üks hetk tunned, et tahaks helistada mingile heale sõbrale.. olgugi, et ilma mingi erilise põhjuseta.. siis jumala eest, tee seda ja KOHE! Päris tihti on nii, et see tunne saab ära söödud oma teadlike mõtete poolt, need osutuvad tõkkeks. Nagu ütlesin, et kui isegi pole mingit põhjust, vaid see tunne, siis (ka mul endal) tulevad kohe pähe umbes sellised mõtted, et 'ah, mõttetu, mis ma asjata ikka tülitan' ja siis jääbki helistamata. Aga tegelikult need alateadlikud ja üllatuslikud ideed ja tunded on kõige olulisemad üldse, sest nad toetuvad alati suuremale pildile ja on puhtad, läbi töötlemata (ehk rikkumata). Nad lihtsalt saavad nendeks läbi meie teadlike mõtete, kuigi ei tohiks. Niiet minu pika jutu saaks lühikese moraalina kokku võtta selliselt - usaldage oma intuitsiooni ja tegutsege selle järgi!
Ilmselgelt ei saa ma aga sellest külgetõmbeseadusest aru veel. Tahaks õudselt väita, et minu puhul see ei kehti, aga ma tean, et kehtib. Ma pole lihtsalt veel aru saanud, kuidas. Mul tuleb väga tihti ette olukordi, mil tahan olla üksi ning näen suhtlemist inimestega meelistegevuste nimekirja tagaosas ning oi kuidas siis kõik muudkui helistavad! Ja nüüd, kui tunnen, et mul on igav ning justkui tahaks midagi huvitavat kellegagi ette võtta - kedagi ei ole! On, aga nad on kõik kuskil ära või neil on omad tegemised. Ei tea kust otsast see külgetõmbeseadus siis küll vett peab? Miks ma tõmban inimesi külge siis, kui ma seda ei taha ja vastupidi? Ma arvan, et siin tegutseb aktiivselt mu alateadvus, muud võimalust pole. Võib-olla mu alateadvus TEAB, et kui ma ise (teadlikult) tunnen, et oleks sõpru ja inimesi vaja, siis et TEGELIKULT mul neid hetkel tarvis pole. Tore oleks, kui keegi selle värgi mulle ära seletaks, sest praegu usun küll, et mitte kunagi iganev Murphy seadus peab antud juhul rohkem paika. See on üldse imelik, et kui muud seadused kas siis uuenevad või neid muudkui juurde kirjutatakse, väänatakse või eiratakse, siis ainuke seadus mis oli, on ja jääb muutmata kujul alati samaks ning pidevalt tõestust saab, on vana hea Murphy seadus. Võib-olla on asi selles, et pole olemas inimest, kellel mitte kunagi natukene halvemini läheks ning just nendel halvematel hetkedel tuleb mängu Murphy seadus - olgu ta siis lohutuseks või nuhtluseks, aga kurat, tal on alati õigus!
Friday, 30 January 2009
Friday, 16 January 2009
tühi jutt ja AO
Üle pika aja ma tulen siia, mul on kirjutamisetuju. Aga mul ei ole, millest kirjutada.
Millest kirjutada? Väga ebahuvitav elu mul hetkel. Kõik rutiinne küll ei tapa, aga ilgelt väsitab. Äkki räägiks vaheaja teisest poolest? Endale mulle ju ei meeldi, kui lihtsalt kuivalt sündmused paberile panna, või noh siia. Ma ise teen kogu aeg seda, niiet mingisugune vastuolu. Ma olen imelik ja vihane. Mida ma tulen siia, kui mul mingit teemat pole? Ma arvan, et see seisund on paljudele tuttav - tuled, sätid ennast asendisse, paned valge ruudu ette, kursor tõmbleb elevusest, et huvitav mis sõnu ta seekord meisterdama hakkab.. näpud klaviatuuri kohal, silmad ka umbes seal ja ...ja...... ei midagi! Täiesti mitte midagi.. ja just siis kui oleks nii väga vaja eks! See on võrreldav elektrikatkestusega. Või sellega, kui Võluväes keegi nendest õdedest pani aja seisma ja kõik lihtsalt tardusid. Pärast seda tühjusehetke hakkab vähehaaval kõik senitöötanud organid taaselustuma, natukene hakkab isegi mõte jooksma. Silmad käivad igasse ilmakaarde, justkui otsides mõtteid kuskilt väljastpoolt. Ja siis ei jäägi muud üle kui praegust olukorda kirjeldada, umbes et "appii mul pole midagi kirjutada". Issand, ma olen praegu selle olukorra ohver.
Kuna mul midagi asjalikku kirjutada kahjuks ei ole, siis ma räägin midagi, mis on minu joaks huvitav ja enamiku jaoks saast. No mitte saast, ma loodan. Aga no umbes nii, nagu mul ajalootunnis. Niiet ma hoiatan - kõik järgnev ei pruugi vastata ootustele!
Australian Open algab täpselt üleülehomme ja mitte ainult AO ei saa olema põnev, vaid terve pühvliaasta! Kuna RF eelmine aasta oma trooni kaotas ja ei ütleks, et Nadal seal ennast kindlana tunneb, siis põhimõtteliselt on võidutõenäosus tabeli esiviiel praktiliselt sama. Välja võib arvestada Davydenko, kes on igav. Ta on küll stabiilne, aga stabiilsusest üksi ei piisa. Enne on ikka vaja mingit kuldmomenti, kust see kõik käima saaks hakata ja siis tuleb alles stabiilsus mängu. Nagu näiteks RF-il oli läbimurre 2003, kui ta võitis Wimbledoni ja juba aasta lõpuks oli vaid 1 võidu kaugusel esikohast. Järgmise aasta alguses ta selle sai ning kõik mis sellele järgnes, oli stabiilne suurepärasus. Aga Davydenkol ei ole seda hetke olnud, ühtegi slämmi pole võitnud ning praegu võin küll 85% kindlusega öelda, et see jääb ka tulemata. Kui muidu öeldakse, et igavene teine, siis tema kohta saab öelda, et igavene neljas või viies. Sest seal piirimail ta enamus ajast paikneb. Ja siis muidugi need bettingu jamad, mis nüüd meelde tulles tõstavad mu seda kindluse protsenti veel 5 võrra.
Olles siiski veel andunud Federeri fänn, ei taha või ei julge ma teda oma favoriitide topist välja jätta, samas kui enamus seda teeksid. Mitte keegi ei usu enam temasse ja vahel tundub, et ta isegi mitte. Olles ülimalt positiivne inimene, väidab ta küll vastupidist. Ma ei ole veel aru saanud, kas ta tõepoolest usub endasse nii väga (mis on arvestades tema iseloomu üsna tõenäoline) või ta lihtsalt ei taha üldsusele jätta muljet, nagu ta oleks alla andnud ja leppinud arvamusega, et tema aeg on läbi. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ta käitub täiesti õigesti - ei tohi jätta muljet, nagu sa oleksid haavatav, isegi kui sa seda sisimas tegelikult tunned. Kui mõned tehnikaelemendid või üldine vorm alt veavad, peab vaim ikka olema kindel ja valmis vaatamata tagasilöökidele edasi minema. Karm elu neil. Kui mingigi prestiižikas mängija juhtub korra koperdama ja 1 mängu kaotama, võtab meedia sisse ründepositsiooni ning teeb sellest kõva 6-pallise maavärina. Ja siis kohe vahetult peale kaotatud mängu, mil sa pole õieti mängust toibudagi saanud ja jõudnud kõike korralikult läbi seedida, pead sa pressikonverentsil vastama kõikidele nendele tüütutele küsimustele. Ja kui sa otsustad võtta rahulikumalt ja mitte pressikonverentsile minna, pead sa tuhandeid dollareid trahvi maksma. Ja siis tehakse SELLEST maavärin ja riputatakse kurjategija silt külge. Niiet põhimõtteliselt pääsu ei ole kuhugi. Samas, ise nad valisid selle tee, eksole. Minnes aga Federeri juurde tagasi, siis mina usun, et tema HIILGEaeg on läbi, edasi tulevad lihtsalt head ajad. Võites eelmine aasta olümpiakulla paarismängus ja 4-st slämmist ühe ning veel mitu ATP sarja turniiri, oleksid rohkem kui enamus tennisemängijaid see aasta tahtnud tema nahas olla. Davydenko kohe kindlasti:D Murray ka, oleks saanud slämmitabelisse oma esimese linnukese. Igastahes, asi ongi nimelt selles, et see mees ületas igasugused piirid, heas mõttes. Ta viis tennise omaette tasemele, seadis lati niivõrd kõrgele, et enamik tennisemängijaid isegi ei näinud seda latti, rääkimata sinnani jõudmisest. Ta troon oli isegi nii kõrgel, et tal oli teiste mängijate nägemiseks binoklit vaja. Võib-olla Nadali kontuurid võis palja silmaga vaadeldes paika panna. Aga siis ka ainult tema!
Ühesõnaga, AO favoriidiks jääb mul ikka RF, ma ei saa lihtsalt teistmoodi. Ma tahan olla üks neist, kes temasse veel usub ning nii nii loodab, et ta Samprase 14 slämmi vähemalt kordab! Kui läheks ette, oleks parem veel. Ja ideaalis võidaks ka French Openi. French Open on üks selline asi, mille puhul minu lootus vaikselt hääbuma hakkab. Ma ei saa endale valetada, kui arvan, et Fed selle see aasta võidab. Ma arvan, et see jääbki tal saamata ja ma nõuan, et Fed tõestaks vastupidist. See on üks nendest kordadest mu elus, mil soovin, et ma eksiksin. Jäägu see saatuse hooleks, kes saatusesse usuvad. Fed arvatavasti naeraks selle peale ja ütleks, et aga tema usub iseendasse!
Teiste favoriitide seast tooks esile Andy Murray. Ma tean, et ta pole veel ennast kehtestanud täielikult. Slämme ta ju võitnud pole. Aga ta on liiiga paljutõotav! Ta võidab ükskõik keda, kui tahab. Küsimus on lihtsalt selles, kas ta suudab seda taset hoida üleval ja hoida pidevalt üleval slämmi ajal. 2008 US Openi finaalis kaotas ta (kindlalt) Federerile, olles ise teda paaril korral mullu võitnud. Niiet see ei ole kerge. Aga ta teab seda ja nüüd tal on ka kogemus olemas, millest kõik õpetlik välja sõeluda. Niiet kuigi ta mulle just kõige rohkem ei sümpatiseeri, pean ma paratamatult ta üheks lubavaimaks nimetama.
Nadali koha pealt on mul väga segased tunded. Ma ei saa tast aru - eelmine aasta oli tal hiilgav. Tegelikult oli tal tavaline aasta, lihtsalt Federer võttis natukene hoogu maha ja Rafa kasutas võimalust. Siiski, esikoht ei tule niisama platsi, niiet ju ta seda ikkagi väärib. Rafa kaotab viimasel ajal (nagu federergi) täiesti tavalistele mängijatele, samas on ta slämmidel alati suhteliselt kõva kivi ja ta jookseb nagu tuul ja rebib eeskätt nagu minagi seda teeks, kui mul oleks tema musklid ja andekus. Niiet vanale heale Rafale ennustan ma kindlasti poolfinaali jõudmist, kuid edasi on kahtlane. Las tema triumfeerib liivakattel, kus on ta kodu. Ja Wimby on tal ka olemas, mida ta veel tahab?! Federer andis ühe oma Wimby temale, las annab Federile ühe French Openi! Siis on asi õiglane ja ta võib hakata vaikselt mõtlema juba kõvakatteslämmidele..
Aussie Openil on oma traditsioon. Nimelt on seal tavaks saanud igaaastane nö dark horse, kes on enne eikeegi ja lihtsalt sööstab halastamatult finaalini ja kaotab (tavaliselt Federerile). Ja siis on kõigil ohhh ja ahhhh, ootused laes. Ja siis ta kaob. Mängib inimeste tunnetega ühesõnaga. Need tüübid tavaliselt saavad oma 750 punkti (vist olid sellised finaalipunktid), kiikavad korra esikümnessegi ehk ja siis haihtuvad järk-järgult. 2006 oli selleks Baghdatis, 2007 Gonzales, 2008 Tsonga... ja nüüd? Mulle meeldib üks mängija, kes on suhteliselt uus tenniseorbiidil. Ja ta on siitsamast pärit! Ernest Gulbis nimelt, lätakas. Ma soovin ja ennustan teda selle aasta dark horseiks ja loodan, et ta teeb sellest aastast erandi. Selles mõttes, et ei tõmba pärast suurt saavutust minema, vaid hoiab oma tuurid ikka põhjas. Kui Federer peaks kunagi tennise sinnapaika jätma, siis mina tahan näha teda oma järgmise iidolina. Mitte iidolina, vaid lemmikuna.Praegu on ta aga tublil teisel kohal minu isiklikus edetabelis.Ta on armas, hea platsitunnetusega, sujuva tehnikaga ja esmamulje temast on ülimalt positiivne!
Naiste koha pealt nii palju, et mul on kahju, et Sharapova ei mängi. Erinevalt paljudest ei arva ma, et ta on mingi mõttetu ilueedi või ajudeta blondiin, kes ei mängi tennist, vaid karjub nagu metslane. Okei, ta karjub jah (muide, 100 detsibelli- sama palju kui lennukil!!), aga ega ta seda meelega ju tee, see on ta eripära selline. Ja loll pole ta ka, ta on väga teadlik kõigest aktuaalsest, olgu see siis mis valdkonnas tahes. Ta kavandab ise endale oma kleitide kujundused ja tal on hea huumorimeel ning ei tohiks ka unustada, et tal on tegelikult väga raske lapsepõlv seljataga! Ma olen väga palju tema kohta uurinud ja temast saateid vaadanud ning loen pidevalt ta bloge ja ausõna, ta on täiesti tark ja iseseisev naine. Need, kellele meeldib teda Anna Kournikovaga võrrelda, on väga ebapädevad!! Kournikova ei võitnud ühtegi slämmi ning üleüldse oli tal rõhk rohkem reklaamindusel. Sharapoval on aga oma noores vanuses 2 slämmi juba kätte võidetud! Miks inimesed ei mõista, et slämmi võitmine on v ä g a suur töö ja pingutus, miks muidu saab võitja see aasta näiteks 2 miljonit võidu eest? Kõik, kes kunagi slämmi on võitnud, on tennisemaailmas kindlalt aukohal, sügavalt respekteeritud ning keda vaadatakse alati alt ülesse. Niiet ma lähen väga marru, kui inimesed võtavad tõe pihta ning levitavad täie innukusega edasi mingit kuuldut väärarusaama!
Kahjuks ta see aasta AO-l ei mängi, niiet tema peale lootusi panna ei saa. Jääb siis üle Kaia Kanepi! Ma muide ei tee nalja. Kaia on 25. asetusega ja esmapilgul vaadates tundub draw ka suhteliselt lootustandev. Isegi, kui ta võidaks ütleme 2-3 mängu, on see suurepärane tulemus ja ta edetabelikohta tõstev. Pole ammu olnud Eestis tennisisti, kes oleks nii kaugele jõudnud. Praegu on kõige õigem aeg omadele kaasa elada ja neid innustada. Ta ju esindab ikkagi Eestit!
Sellised olid siis mõningad mu mõtted eesootavast paarist ülipõnevast tennisenädalast ja võib-olla ka mõnest magamata ööst!
Millest kirjutada? Väga ebahuvitav elu mul hetkel. Kõik rutiinne küll ei tapa, aga ilgelt väsitab. Äkki räägiks vaheaja teisest poolest? Endale mulle ju ei meeldi, kui lihtsalt kuivalt sündmused paberile panna, või noh siia. Ma ise teen kogu aeg seda, niiet mingisugune vastuolu. Ma olen imelik ja vihane. Mida ma tulen siia, kui mul mingit teemat pole? Ma arvan, et see seisund on paljudele tuttav - tuled, sätid ennast asendisse, paned valge ruudu ette, kursor tõmbleb elevusest, et huvitav mis sõnu ta seekord meisterdama hakkab.. näpud klaviatuuri kohal, silmad ka umbes seal ja ...ja...... ei midagi! Täiesti mitte midagi.. ja just siis kui oleks nii väga vaja eks! See on võrreldav elektrikatkestusega. Või sellega, kui Võluväes keegi nendest õdedest pani aja seisma ja kõik lihtsalt tardusid. Pärast seda tühjusehetke hakkab vähehaaval kõik senitöötanud organid taaselustuma, natukene hakkab isegi mõte jooksma. Silmad käivad igasse ilmakaarde, justkui otsides mõtteid kuskilt väljastpoolt. Ja siis ei jäägi muud üle kui praegust olukorda kirjeldada, umbes et "appii mul pole midagi kirjutada". Issand, ma olen praegu selle olukorra ohver.
Kuna mul midagi asjalikku kirjutada kahjuks ei ole, siis ma räägin midagi, mis on minu joaks huvitav ja enamiku jaoks saast. No mitte saast, ma loodan. Aga no umbes nii, nagu mul ajalootunnis. Niiet ma hoiatan - kõik järgnev ei pruugi vastata ootustele!
Australian Open algab täpselt üleülehomme ja mitte ainult AO ei saa olema põnev, vaid terve pühvliaasta! Kuna RF eelmine aasta oma trooni kaotas ja ei ütleks, et Nadal seal ennast kindlana tunneb, siis põhimõtteliselt on võidutõenäosus tabeli esiviiel praktiliselt sama. Välja võib arvestada Davydenko, kes on igav. Ta on küll stabiilne, aga stabiilsusest üksi ei piisa. Enne on ikka vaja mingit kuldmomenti, kust see kõik käima saaks hakata ja siis tuleb alles stabiilsus mängu. Nagu näiteks RF-il oli läbimurre 2003, kui ta võitis Wimbledoni ja juba aasta lõpuks oli vaid 1 võidu kaugusel esikohast. Järgmise aasta alguses ta selle sai ning kõik mis sellele järgnes, oli stabiilne suurepärasus. Aga Davydenkol ei ole seda hetke olnud, ühtegi slämmi pole võitnud ning praegu võin küll 85% kindlusega öelda, et see jääb ka tulemata. Kui muidu öeldakse, et igavene teine, siis tema kohta saab öelda, et igavene neljas või viies. Sest seal piirimail ta enamus ajast paikneb. Ja siis muidugi need bettingu jamad, mis nüüd meelde tulles tõstavad mu seda kindluse protsenti veel 5 võrra.
Olles siiski veel andunud Federeri fänn, ei taha või ei julge ma teda oma favoriitide topist välja jätta, samas kui enamus seda teeksid. Mitte keegi ei usu enam temasse ja vahel tundub, et ta isegi mitte. Olles ülimalt positiivne inimene, väidab ta küll vastupidist. Ma ei ole veel aru saanud, kas ta tõepoolest usub endasse nii väga (mis on arvestades tema iseloomu üsna tõenäoline) või ta lihtsalt ei taha üldsusele jätta muljet, nagu ta oleks alla andnud ja leppinud arvamusega, et tema aeg on läbi. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ta käitub täiesti õigesti - ei tohi jätta muljet, nagu sa oleksid haavatav, isegi kui sa seda sisimas tegelikult tunned. Kui mõned tehnikaelemendid või üldine vorm alt veavad, peab vaim ikka olema kindel ja valmis vaatamata tagasilöökidele edasi minema. Karm elu neil. Kui mingigi prestiižikas mängija juhtub korra koperdama ja 1 mängu kaotama, võtab meedia sisse ründepositsiooni ning teeb sellest kõva 6-pallise maavärina. Ja siis kohe vahetult peale kaotatud mängu, mil sa pole õieti mängust toibudagi saanud ja jõudnud kõike korralikult läbi seedida, pead sa pressikonverentsil vastama kõikidele nendele tüütutele küsimustele. Ja kui sa otsustad võtta rahulikumalt ja mitte pressikonverentsile minna, pead sa tuhandeid dollareid trahvi maksma. Ja siis tehakse SELLEST maavärin ja riputatakse kurjategija silt külge. Niiet põhimõtteliselt pääsu ei ole kuhugi. Samas, ise nad valisid selle tee, eksole. Minnes aga Federeri juurde tagasi, siis mina usun, et tema HIILGEaeg on läbi, edasi tulevad lihtsalt head ajad. Võites eelmine aasta olümpiakulla paarismängus ja 4-st slämmist ühe ning veel mitu ATP sarja turniiri, oleksid rohkem kui enamus tennisemängijaid see aasta tahtnud tema nahas olla. Davydenko kohe kindlasti:D Murray ka, oleks saanud slämmitabelisse oma esimese linnukese. Igastahes, asi ongi nimelt selles, et see mees ületas igasugused piirid, heas mõttes. Ta viis tennise omaette tasemele, seadis lati niivõrd kõrgele, et enamik tennisemängijaid isegi ei näinud seda latti, rääkimata sinnani jõudmisest. Ta troon oli isegi nii kõrgel, et tal oli teiste mängijate nägemiseks binoklit vaja. Võib-olla Nadali kontuurid võis palja silmaga vaadeldes paika panna. Aga siis ka ainult tema!
Ühesõnaga, AO favoriidiks jääb mul ikka RF, ma ei saa lihtsalt teistmoodi. Ma tahan olla üks neist, kes temasse veel usub ning nii nii loodab, et ta Samprase 14 slämmi vähemalt kordab! Kui läheks ette, oleks parem veel. Ja ideaalis võidaks ka French Openi. French Open on üks selline asi, mille puhul minu lootus vaikselt hääbuma hakkab. Ma ei saa endale valetada, kui arvan, et Fed selle see aasta võidab. Ma arvan, et see jääbki tal saamata ja ma nõuan, et Fed tõestaks vastupidist. See on üks nendest kordadest mu elus, mil soovin, et ma eksiksin. Jäägu see saatuse hooleks, kes saatusesse usuvad. Fed arvatavasti naeraks selle peale ja ütleks, et aga tema usub iseendasse!
Teiste favoriitide seast tooks esile Andy Murray. Ma tean, et ta pole veel ennast kehtestanud täielikult. Slämme ta ju võitnud pole. Aga ta on liiiga paljutõotav! Ta võidab ükskõik keda, kui tahab. Küsimus on lihtsalt selles, kas ta suudab seda taset hoida üleval ja hoida pidevalt üleval slämmi ajal. 2008 US Openi finaalis kaotas ta (kindlalt) Federerile, olles ise teda paaril korral mullu võitnud. Niiet see ei ole kerge. Aga ta teab seda ja nüüd tal on ka kogemus olemas, millest kõik õpetlik välja sõeluda. Niiet kuigi ta mulle just kõige rohkem ei sümpatiseeri, pean ma paratamatult ta üheks lubavaimaks nimetama.
Nadali koha pealt on mul väga segased tunded. Ma ei saa tast aru - eelmine aasta oli tal hiilgav. Tegelikult oli tal tavaline aasta, lihtsalt Federer võttis natukene hoogu maha ja Rafa kasutas võimalust. Siiski, esikoht ei tule niisama platsi, niiet ju ta seda ikkagi väärib. Rafa kaotab viimasel ajal (nagu federergi) täiesti tavalistele mängijatele, samas on ta slämmidel alati suhteliselt kõva kivi ja ta jookseb nagu tuul ja rebib eeskätt nagu minagi seda teeks, kui mul oleks tema musklid ja andekus. Niiet vanale heale Rafale ennustan ma kindlasti poolfinaali jõudmist, kuid edasi on kahtlane. Las tema triumfeerib liivakattel, kus on ta kodu. Ja Wimby on tal ka olemas, mida ta veel tahab?! Federer andis ühe oma Wimby temale, las annab Federile ühe French Openi! Siis on asi õiglane ja ta võib hakata vaikselt mõtlema juba kõvakatteslämmidele..
Aussie Openil on oma traditsioon. Nimelt on seal tavaks saanud igaaastane nö dark horse, kes on enne eikeegi ja lihtsalt sööstab halastamatult finaalini ja kaotab (tavaliselt Federerile). Ja siis on kõigil ohhh ja ahhhh, ootused laes. Ja siis ta kaob. Mängib inimeste tunnetega ühesõnaga. Need tüübid tavaliselt saavad oma 750 punkti (vist olid sellised finaalipunktid), kiikavad korra esikümnessegi ehk ja siis haihtuvad järk-järgult. 2006 oli selleks Baghdatis, 2007 Gonzales, 2008 Tsonga... ja nüüd? Mulle meeldib üks mängija, kes on suhteliselt uus tenniseorbiidil. Ja ta on siitsamast pärit! Ernest Gulbis nimelt, lätakas. Ma soovin ja ennustan teda selle aasta dark horseiks ja loodan, et ta teeb sellest aastast erandi. Selles mõttes, et ei tõmba pärast suurt saavutust minema, vaid hoiab oma tuurid ikka põhjas. Kui Federer peaks kunagi tennise sinnapaika jätma, siis mina tahan näha teda oma järgmise iidolina. Mitte iidolina, vaid lemmikuna.Praegu on ta aga tublil teisel kohal minu isiklikus edetabelis.Ta on armas, hea platsitunnetusega, sujuva tehnikaga ja esmamulje temast on ülimalt positiivne!
Naiste koha pealt nii palju, et mul on kahju, et Sharapova ei mängi. Erinevalt paljudest ei arva ma, et ta on mingi mõttetu ilueedi või ajudeta blondiin, kes ei mängi tennist, vaid karjub nagu metslane. Okei, ta karjub jah (muide, 100 detsibelli- sama palju kui lennukil!!), aga ega ta seda meelega ju tee, see on ta eripära selline. Ja loll pole ta ka, ta on väga teadlik kõigest aktuaalsest, olgu see siis mis valdkonnas tahes. Ta kavandab ise endale oma kleitide kujundused ja tal on hea huumorimeel ning ei tohiks ka unustada, et tal on tegelikult väga raske lapsepõlv seljataga! Ma olen väga palju tema kohta uurinud ja temast saateid vaadanud ning loen pidevalt ta bloge ja ausõna, ta on täiesti tark ja iseseisev naine. Need, kellele meeldib teda Anna Kournikovaga võrrelda, on väga ebapädevad!! Kournikova ei võitnud ühtegi slämmi ning üleüldse oli tal rõhk rohkem reklaamindusel. Sharapoval on aga oma noores vanuses 2 slämmi juba kätte võidetud! Miks inimesed ei mõista, et slämmi võitmine on v ä g a suur töö ja pingutus, miks muidu saab võitja see aasta näiteks 2 miljonit võidu eest? Kõik, kes kunagi slämmi on võitnud, on tennisemaailmas kindlalt aukohal, sügavalt respekteeritud ning keda vaadatakse alati alt ülesse. Niiet ma lähen väga marru, kui inimesed võtavad tõe pihta ning levitavad täie innukusega edasi mingit kuuldut väärarusaama!
Kahjuks ta see aasta AO-l ei mängi, niiet tema peale lootusi panna ei saa. Jääb siis üle Kaia Kanepi! Ma muide ei tee nalja. Kaia on 25. asetusega ja esmapilgul vaadates tundub draw ka suhteliselt lootustandev. Isegi, kui ta võidaks ütleme 2-3 mängu, on see suurepärane tulemus ja ta edetabelikohta tõstev. Pole ammu olnud Eestis tennisisti, kes oleks nii kaugele jõudnud. Praegu on kõige õigem aeg omadele kaasa elada ja neid innustada. Ta ju esindab ikkagi Eestit!
Sellised olid siis mõningad mu mõtted eesootavast paarist ülipõnevast tennisenädalast ja võib-olla ka mõnest magamata ööst!
Subscribe to:
Posts (Atom)
