Tegelikult ma just enne vaatasin ühte saadet, mingi ajusaade oli ETV2 pealt ja mulle täiega meeldivad igasugu ajuasjad ja inimese mõttemaalmaga manipuleerimised. Ja lisaks igasugustele põnevatele värkidele sain ma sealt veel kinnituse, et mul oli siiani täiesti valearusaam olnud sellest, kui palju mõttetegevusi suudab inimene korraga teha. Siiamaani olin arvanud (õigemini kuskilt kuulnud ja siis seda tõega uskunud ja suure veendumusega muidugi kõigile ka kuulutand), et naisi ja mehi eristab lisaks paljudele muudele erinevustele veel see, et naised suudavad mitut toimingut teha üheaegselt (no ja võib-olla mitte nii hästi) ja mehed ühte toimingut ja suure intensiivsusega. Üleüldse mõtlesin, et saab teha mitmeid toiminguid korraga. Noh et näiteks kirjutan siin praegu tarka juttu ja samal ajal näiteks kuulan muusikat (tegelt ei kuula). Või siis, mis on praegusel ajal aktuaalne teema - autos telefoniga rääkimine. Tehti küll seadus, et ei tohi telefoni autos käes hoida, aga kõrvaklappidega tohib rääkida. Aga tegelikult on kõrvaklappidega rääkimine täpselt sama hull. Aa.. ma kõigepealt ütlen ära, et seal saates siis tõestati seda, et inimesed ei saa mitte teha mitmeid toiminguid korraga, nagu neile tundub.. vaid kui nad teevad toiminguid, siis nad pidevalt lülitavad ennast ühe toimingu tegemiselt teise.. see kõik käib ülikiiresti ja jääbki mulje, et teed neid justkui üheaegselt, aga tegelikult lihtsalt tähelepanu suundub pidevalt kord ühele, kord teisele toimingule. Ja siis ongi nii, et nt kui kirjutan siin ja kuulan muusikat.. siis ma kas keskendun kirjutamisele täielikult ja muusika lihtsalt on mürana mul siin taga, ma kuulen teda, aga ei kuula.. ja kui hakkan kuulama, mis muusika tuleb.. ega siis näpud väga ei suuda midagi väga kirja küll panna. Samamoodi ka selle autosõiduga - klapid on peas ja sa sõidad, aga kui sa räägid ja kuulad, mida sulle kõrva räägitakse, siis su tähelepanu on keskendunud sellele ja sa samamoodi ei suuda olla piisavalt tähelepanelik selle suhtes, mis su vaateväljas toimub. Nii et okei, telefoni käes hoidmisega on küll risk avariisse sattuda 2x suurem kui kõrvaklappidega, ent siiski on see kõik väga ohtlik. Seal vist oli öeldud ka, et kui räägid telefoniga sõitmise ajal (ei mäleta, kas oli käes hoidmisega või ilma), siis teeb see sama välja mis olla 0.8 promillises joobes... vot nõnda
Aga mul pole õnneks midagi karta,. mul ju lube veel pole :) See on praegu mul üks hell teema, nii et sellest pole midagi toredat praegu paraku rääkida :D
Aga mainin tegelikult siiski ära, kuna ma ise olen nii uhke enda üle (ja natukene tegelikult pole ka, hiljem seletan).. et ma võitsin Tartu meistrivõistlustel üksikmängus 2. koha ja segapaarismängus ka 2. koha. Ja üks võit oli ka veel eriti magus.. aga see ongi see, mida ma ei taha väga rääkida siin :D Üksikus sain auhinnaks veel 100 euri ja paarismängus 60 euri. Ma pole kunagi saanud raha auhinnaks, seepärast olengi õnnelik! Nüüd on selline ära tõusnud tunne, et ei viitsi enam liigade võistlustel mängidagi - seal ju saab kõigest mingi karika ja mõned edetabelipunktid (liigade omad).. lahja!! Okei okei, tegelikult plaanin küll võistelda ülejärgmine nv ühel liigavõistlusel, kuna ma pole seda viimased 4x teinud juba ja ma natukene igatsen...
Aa noh ja siis halb asi on lihtsalt see, et ma JÄLLE. KAOTASIN. FINAALIS.. nii üksikus kui ka paarismängus (samas ma võitsin Tartu Ülikooli meistrikad üksikus, see on ainukene lohutus). Eriti nõme on see paarismängu kaotus, sest mul on justkui tunne, nagu oleks oma paarilist alt vedanud.. Okei, olgugi et vastas oli Kenneth Raisma (kas keegi teab teda??), aga seda enamm oleks olnud võit ju veelgi magusam. Seepärast mulle need paarismängud väga karvamööda ei olegi, sest mulle lihtsalt ei meeldi, et keegi sõltub minust ja mina kellestki.. üksikus saad kõik ise ära teha (no okei, vastasega peab ka arvestama vist) ja kui ei õnnestu, saad ainult ennast süüdistada. Pärast finaali oli küll mitte üldse heameel 2. koha ja raha ja asjade üle, vaid pigem kaalus see kaotusevalu kõik need üles. Eriti veel, et ma mängisin eelmisel päeval niivõrd hästi ja kõik toimis ja siis järgmine päev lihtsalt null.. Miks ei võiks päevad olla vennad küll???
Igatahes, õnneks on mul nii, et mul läheb kõik väga kiiresti üle.. nii viha kui kurbus ja mis iganes, ka kõik hea vist ilmselt.
Kusjuures, ma üsna tihti mõtlen, et kas maailmas on siis ikka kõik tasakaalus? Kas iga pätt saab oma karistuse ja saatus maksab kõik kätte? Samas on ju kõik miskipärast väga tasakaalust väljas.. või välja minemas, mõtlen just loodust.
Samas tunnen, et olen pigem ebausklik ja mina usun küll, et kõik mis sa teed, olgu see hea või halb, tuleb ringiga ikka tagasi. Ehk siis vist on ikka tasakaalus...
Lõpetuseks panen ühe toreda pildi meie toredast paarismängude seltskonnast, kes medalid kaela said :)
