Ise

Teretore!

Nüüd siis on asjalood nii, et keegi kuskil otsustas, et ma pean jääma haigeks. Tegelikult selle süü võtan omaks. Ma tean täpselt, mida valesti tegin. Nimelt käisime siis klassiga Aegna saarel, kõik sujus kenasi. Ilm oli nagu ta oli. Pigem nagu ei olnudki. Tegelikult, oli mis ta oli või ei olnud, fakt on ikka see, et mere peal on tuul. Ma muidugi, tark nagu ma olen, jõlkusin paadi peal ringi kampsun seljas..ja kurk paljas. Kuigi mul oli jope ka kaasas ja mitte ilmaasjata.

Teisipäev juba tundsin, et miskit on nihu. Kraadisin hommikul ja oli 36,3. Juba see näitas, et on miskit on tulemas, sest alati kui ma olen täitsa terve, siis on mul täpselt 36,6.. midagi rohkemat või vähemat on juba mäda. Niiet õhtuks olin ma juba peale trenni oma 37,5 kraadiga üks suuur mädanik! Ja kui palavik paari päevaga alla ka ei läind vaid, vastupidi, üles...siis reedel läksin arstitädi juurde, kes vilksamisi heitis oma pilgu mu kurku ja voila! ..ongi vastus käes. Mul on angiin.

Niiet hakkasin mingeid antibiotse võtma, mis mul paari päeva möödudes on nüüd enesetunde normaalsema poole lükanud. Ja neelata saan ka inimese kombel. Täna isegi polnud palavikku. Aga ikkagi on selline päris uimastunud tunne ringi liikudes ja pea oleks nagu vatti täis. Siiski pean ma aintibiotsid lõpuni võtma, et see ikka täitsa välja ravitud saaks. No loodame et saab.

Rääkisin siis msn-is mõne inimesega (niipalju kui ma üldse arvuti taha sain paar korda tulla) ja üks ütles, et oh sul veab, ei pea koolis käima. No JÕLE veab ikka küll ma ütleks. Ühesõnaga, voodis palaviku käes vaevlemine, suutmatus mitte midagi teha(kaasaarvatud õppida), isegi neelata, kuna see on nii valus, on parem kui koolis tarkuse omandamine ja seda veel lahedate inimeste keskel? Pluss (ja see on üks jubesuur pluss!) pean ma veel tegema nende päevade kooliasjad pärast järgi!!! Ma ei ütle seda sellesama inimese pihta, vaid üleüldse inimeste, kellel on miskil imelikul põhjusel selline arusaam kujunenud. Rohkem polegi mul selle asja kohta öelda.

Ühesõnaga, nüüd siis proovin sellest veast õppida. Mitte korrata. Saab raske olema. A tegelt.. no kui nii juhtus ja kui ma nii sel hetkel mõtlesin ja vastavalt tegutsesin, siis äkki see pidigi nii olema? Noh, igaljuhul oli see küll "õpetuseks mulle ja hoiatuseks teistele" (kuskilt kuulsin sellist lahedat väljendit:D). Sest saarel veel õpetaja käskis mul mitu korda jope selga panna, aga ma ei kuulanud.. ma isegi ütlesin, et ah ma niikuini ei jää haigeks. Nii nõme minust! Paras mulle, ausõna. Kusjuures ma sel samal hetkel veel mõtlesin, et päris hea oleks kui ma jääkski nüüd haigeks.. ja jäingi.

Elu õpetab ikka ja me ise õpetame ennast ka ju.

Vot niuke pisike eluseik sai mulle üheks suureks eluõppetunniks!

Olge terved!

re-live

Juudas, ma pole nii ammu kirjutanud siia, et olen absull ära unustanud milline mu font oli ja nii edasi...
A see polegi niikuinii kõige tähtsam. No nii lihtsalt ilu mõttes ju võiks samast mastist olla.. Aga jätame nüüd selle teema.

SUVI oli tore:)
Nüüd tagasi vaadates võin öelda, et suvi läks täpselt mu plaanide järgi. Üldiselt ma niimodi ei saa, et ma ei tea ette mida suvi toob. Ok, täiesti ette ei tea me keegi. Kuid siiski mingid teatud pidepunktid, milledest kinni pidada, võiksid ikkagi eksisteerida. Mul need eksisteerisid. Mu plaanides oli teha juunikuus tööd. Tegin tööd, sain raha. Sain rattaga sõita iga õhtu 6km! Kusjuures. See on nii kummaline, kuidas sa paned kõiki pisiasju tähele just siis, kui sa midagi rutiinset teed. Kaldun arvama, et üldiselt see nii pole, a minuga nigu on. Näituseks, mu tee peale jäi ka pisikene nö 'taksopark', kus oli alati 1 takso. Ja iga päev kui ma sealt mööda sõitsin, oli tal muss põhjas. Ja nii ma igakord sõitsin ja mõtlesin, et huvitav mis viisijuppi ta täna on võtnud nõuks kuulata? Tal oli hea maitse, mis oli meeldiv. Ka nägin ma tee peal igasuguseid loomakesi. Jänkusid nägin ma igakord, see oli kindel värk. Turvamees ütles mulle, et alati jookseb üks jänkupere nende peaukse eest mööda täpselt kell 3 ja kell 5 öösel. Nii nunnu. Ükskord nägin rebast ka, ta mind mitte.
Üldiselt oli mu töö üksluine ja lahjemas mõttes masendav. Samas oli ka teravaid elamusi. Selliseid halbu teravaid elamusi. Ütleme nii, et üks tore tööpäev olen ma siis jälle ametis, koristan kontorid ära ja mõne aja pärast jõuabki mu tööots vetsude koristamiseni. Nendeni, mis on seal teisel pool suurt halli (muide, seda halli oli väga creepy õhtuti pimedas läbida) ning hakkan koristama meestevetsu. Minu ebameeldivaks üllatuseks ei olnud ühel meestöötajal just priima päev olnud. Nimelt oli ta 'kogemata' vetsupotist mööda hädaldanud. Õudsalt kift. Ei tea, kas ta teadis, et firmas on uus asendustöötaja ja mõtles, et ehk paneks ta oskused proovile? Üldiselt vaatan ülevalt alla sellistele inimestele ning imestan, et kuidas üldse sellises suhtelises mainekas firmas saab töötada selliseid totaalseid idioote. Juhtub. Aga ega ma pidanudki ise tema roojat koristama. Minu õnneks oli turvamehena tööl just seesama rõõmsameelne, abivalmis ja hallipäisusele kalduv venlane Anatoli. Ta oli nõus mind selle töö võrra kergendama. Ei saa mainimata jätta, et ka tema oli hämmastunud. Kogu aeg vandus "Jopvõi matt' Jah ma tean, et ma ei oska seda kirjutada. Aga mainin seda seepärast, et nüüd koolis lausus seda ka Hannes eesti keele tunni ajal. Ja kohe tuli see intsident meelde. Vot kus alles sõnadel on mälestuslikud tähendused! Aga Anatolit tänan küll ette ja taha, söögi alla ja söögi peale!
Töö tehtud, raha saadud.. ja on aeg hakata raha raiskama! :D
Juulikuu nägi minu silmis välja sportlik. Nimelt läksin ma juuli alguses (kuupäeva ei mäleta, pole selliste asjade peale mälu) tenniselaagrisse. Hiiumaale. Kärdlasse. Kärdla on minu jaoks saanud väga kalliks. Just sellepärast, et mul on seal viimased mitu aastat laager olnud. Me ööbisime ühes õpilaskodus, mis oli kahekorruseline ja väga mõnusalt avar ning hubane, ideaalne ühesõnaga! Päevad nägidki välja sellised, et hommikul veerand 9 ülesse, sööma, koju tagasi ja trenni! Hommikuti olid tavaliselt igasugused harjutused ning punktimängud ning õhtuti siis päris settidega üksikmängud ja ka paaris. Päeva keskel oli ka toit ning vahele mahtus ka tükikest vaba aega, mida paljud sisustasid ausalt öeldes magamisega. Mina ka. No lihtsalt päev oli nii sisutihe ja suur koormus on pidevalt peal, et vahepeal on vaja ennast laadida. Õhtuti peale trenne toimusid ka igasugused mängud (kas siis jalgpall, pesapall, teatejooksud, viimasel päeval ka ülivinge maastikumäng). Kõik tehtud, õhtul pesema, telkut vaatama ja 11 tubadesse ja öörahu. Ok, osad inimesed laadisid ennast ka päeva lõpus. Sel viisil, et läksid õhtul majast välja, muidugi Priist Ankurist läbi ning koos väikeste märjukestega randa! Jube tore, kui seltskonda on! Ühel õhtul käis isegi Tannu Kärdlas leelotamas. Aga selle asjaga oli nii, et meie piletit ei ostnud. Sest polnud erilist vahet, kas kuulata teda lava eest või paari kilomeetri kauguselt rannast, noh nii natukene liialdades.
Üldiselt oli fun, nalja sai palju ja tennist sai palju mängida! JA.. ma sain isegi puugisüsti Kärdla Haiglas endale tehtud, sest mu emme ei saanud ennem rahu. Ja ma saan tast aru.

Esimeses laagris käidud, nüüd koju nädalaks. Emps triivis kuskil väljamaal ning see tähendas, et nädal aega oli maja minu päralt. Tegin mis tahtsin. Tahtsin laagrist puhata, sõpru näha ja rohkem ei mäleta.
Üldiselt läks see nädal nii kibekiiresti, et põhimõtteliselt ma jõudsingi ääri-veeri oma eelmised laagriasjad kotist välja korjata, ära pesta ning siis järgmise laagri jaoks uuesti valmis panna.
Otepääl oli järgmine laager. Tennise- ja rattalaager. Kujutage ette väntamas piki neid Otepää künkaid muudkui ülesse ja alla.. ja nii päev päeva otsa. Aga mulle nii meeldis! Me ööbisime jälle mingis õpilaskodus, mis oli mingi kooli vastas. Sealsamas koolis käisime ka 3x päevas söömas. Ma olen õnnelik, et vahelduseks Kärdla 4toalisele toale, saime me Kirsiga Otepääl kahetoalise toa. Milline luksus! Ka neljatoalises oli lõbus, megalõbus. Aga ma ütlen, et kahetoalises toas ja Kirsiga olemine trumpab selle kahesajaga üle. Siiamaani vaatan meie tehtud videosid, igakord ei suuda naeru kinni hoida. Ja miks peakski:) Seal õpilaskodus olime me esimesel korrusel, teisel korrusel olid mingid vene suusatajad. Mehed, päris ponksid. Aga ikkagi VENELASED! Raisad võtsid meilt kogu sooja vee ära, niiet peale trenni pidime ennast jääaugus pesema. Ei, me tegime tagasi neile. Praeguseks oleme tasa. Otepääl oli siuke värk, et meil oli põhimõtteliselt 3 kohta kus olid väljakud ja kus me trenni tegime. Üks oli seal samas Otepääl, mingi paari mintsi sõit. Muidugi parim variant, aga samas seal olid saviliiva väljakud, mida mina nigu teiste ees ei eelistaks. Eelistasin neid Pühajärve väljakuid, mis olid otse Pühajärve ääres. Mingi 7 mindi sõit, minnes vähemalt. Sest minnes oli AINULT allamäge, ma sain kohe esimesel päeval 55km/h. See pole muidugi midagi, poisid said koguaeg mingi 60. Aga ega ma häbene, mul on see rekord! Pühajärve ääres oli selles mõttes mõnna, et sai peale trenni kohe ennast märjaks kasta Pühajärves. Küll aga ei soosinud meid ilm mitmel korral. Ja kolmas koht oli Käärikul, 10km kaugusel:) Seal käisime 1 korra, aga niisama, mitte mängimas. Sest seal on väljakud sellised nagu nad on. Ma ei tea üldse miks nad seal on. Aga me läksimegi üldse sinna seepärast, et ilm oli kaka. Seal me treenisime sama põhimõtte järgi - hommikul 2h harjutusi ning õhtul sama kaua siis päris mängu.
Me sõitsime ratastega päris palju, õnneks seal on ka kus sõita. Näiteks viimasel päeval sõitsime Kuutseka väljakutele, mis olid seal ka olemas, unustasin ennist mainida. Ma jäin oma rattaga nii rahule, et ma kohe ei vahetaks teda muu ratta vastu mitte mingi hinna eest. Mis siis, et ta pole trek või scott või mis iganes. Mulle ta meeldib ja ta on niiiii kiire, et ma kohe mõnuga väntasin. Armastan seda masinat täiega!
Laagri teisel päeval tulid meile seltsiks ka soomlased. Ka Sara:) Sara, kelle kodus ma ööbisin siis, kui käisin talvel Oulus võistlemas. Nii tore oli teda uuesti näha. Ma mõtlesin, et me enam ei näe. Nii tore, et saatus tõestas vastupidist. Sommidega oli jube lahe. Sai peale tennise mängimise nendega harjutada veel inglise keelt. Sai veel bowlingut mängida, milles ma olen ausalt öeldes jube äss! Ja lauatennist, milles ma ka olen äss kui tahan. Kuna Getuga sai ju pea, et iga päev seda suvel mängitud! Ma jäin nii rahule selle laagriga ja ma ikka tuletan meelde, kui tore meil ikka Kirsiga oli. No me oleme ikka täismehed, ma ütlen! Mis meelel, see keelel ja alati! :D Tänud sulle, Kirsi! Tänud Maretale, kellega naerdes ma esimest korda elus tundsin, et mul jääb hing kinni ja lämbun, kui veel jätkan niivisi. Tänud Kristinale, kes on tõeliselt soe inimene ning kellega saab öö läbi rääkida igasugustel eluteemadel (Oulus). Tänud Tiinale, kes tõestas, et nägusid ta teha oskab. Ja krt, minust paremini veel:D Tänud Mortenile, Vollile ja teistele sägadele, kelle muheduseta poleks need 2 laagrit olnud samad. Kindlasti mitte. Tänud muidugi ka treeneritele, kelleta poleks ma praegu sellist raamatut kirjutanud.
Ok, ma jääkski tänama. Aga Kõiki ka ei jõua!

Ühesõnaga, ma pole veel lõpetanud, sain just hoo sisse ausalt öeldes!
Laagrist koju tulles oli selline tühi tunne, et nigu oli ja nüüd enam polegi.. Need pisikesed hetked, mis kokku moodustasid suuri mälestusi, on nagu otsa saanud ning seda kõike kuidagi liiga kiiresti. Kui aus olla, võttis mul tükk aega enne kui ma suutsin ennast tavaelu peale tagasi programmeerida. Seda õnneks kergendas veidike see teadmine, et me siiski kohtume jube kohe kohe. Sest võistlused ju olid tulemas. Esiteks Pärnus, kust mul on alles jäänud head mälestused ja ka karikas:) Need võistlused olid augustikuus kuskil, mingi päris alguses ikka.
Teine võistlus oli siin samas, Kadriorus. Ka seal võitsin ma lohutusturniiri, jällegi head mälestused. Ja kogemus.

Augustikuus sai tegelikult ka ette võetud Prantsusmaa reis. Mu isa poolt. Ma nii ootasin seda, sest Prantsusmaa (Pariis) on alati olnud selline koht, kuhu ma olen tahtnud minna ja olen tundnud, et see on koht, kus inimene peaks ikkagi ära käima. Meie marsruut nägi välja selline: Kõigepealt laevaga Rootsi. Rootsis käisime me mu onu Oti juurest läbi, kus mulle jube meeldib. Seal olen paar suve ka aega veetnud. Nägin ka Matildat, tervitused talle, mis siis, et ta seda siin ei loe. Igastahes, siis olime me öö seal ning hommikul läksime laevaga Saksamaale. Siis hakkas pihta üks sõitmine, mille sisse mahtusid igasugused linnad ja värgid särgid. Saksamaalt edasi läksime me Belgiasse, kus ma polnud varem käinud. Brüssel oli muljetavaldav, ärikate linn ikkagi ja Euroliidu pealinn. Rahahõngu oli seal tunda küll ning pissiv poiss sai ka ära nähtud. Natuke läks Brüsselis täbarasti ka, aga halbu asju ma ei meenuta. Nii või teisiti käib heaga kaasas ka halb, niiet ma pigem keskenun heale. Belgiast läksime me Hollandisse. Amsterdami. Vau! Õhtune Amsterdam on ikka omaette elamus! Kõik, mida olin lugenud tema kohta, kõik see sai ära tõestatud ka minu silmade poolt. Seda ei oska kirjeldada, seal peab ise ära käima. Niisiis, peale Hollandit tuligi vist kauaoodatud Prantsusmaa. Prantsusmaa iseenesest looduse poolest nigu Hollandist minu arust suurt ei erinegi, aga Pariis on muidugi täielik erand. Ma olen õudsalt tahtnud tegelikult Pariisi minna õhtul, oleks näind milline ta on õhtupimeduses ja valgustatuna. Ma kujutan ette, et oleks hoopis teistsuguse mulje saanud. Seekord me aga sõitsime sealt läbi päeval ja no ei olnd meie päev! Mitte kuskil parkida me ei saand ja isegi Eiffeli torni ei saanud minna:( No nii metsikult pikad järjekorrad olid et anna alla lihtsalt. Nii me tegimegi, kuigi seda oli raske neelata, sest olin ma ju nii kaua oodanud Pariisi minekut ja kujutasin vaimusilmas ette ennast Eiffeli viimasel korrusel Pariisi igat nurka salvestamas. Ja ma ju tahtsin ka leida ülesse Philippe Chatrier Courti!! Ka see jäi nägemata. Pikemalt mõtlemata otsustasin oma tulevikuplaanidesse veel ühe ja ehk mahlakama Pariisi elamuse mahutada!
Prantsusmaa nähtud, läksime Luksemburgi. Luksemburg jättis nii arsma mulje. Kui väga just Luksemburg ise, aga tema pealinn, Luxembourg küll. Sellisel ebamäärasel (mägisel) pinnal asusid heledad ja kitsad tänavad, mis jätsid sellise kuidagi lõunamaise mulje. Meeldis, meeldis mulle Luksemburg. Tagasitee oli nagu ikka - Poola, Leedu, Läti.. Eesti! Mainiks ära, et Poola on nii mõttetu. Nii suur ja lai lärakas keset Euroopat. temast ei saa ei üle ega ümber, ainult läbi. Ja vaadata seal ka midagi pole. Ainuke pluss on see, et seal on kõik nii odav. Hea neile.
Üldiselt tänud issile, et ta sellise reisi ette võttis ja tänud ka teistele, kes reisil kaasas olid:)

Nüüd on nii, et on kool. See nagu peaks ütlema kõik ära..
Trennid on mul samamoodi 3x nädalas, nende arvelt ei suuda ma midagi teha. Vastupidi - nüüd lisandus mu trennidele veel pool tundi otsa. super! Ma armastan tennist!!!!!!!!!

Ma armastan, kui mul on, millega tegeleda ja kui mulle meeldib ka seda teha. Ma kaudselt armastan ka koolis käia, ma armastan näha inimesi enda ümber ja tajuda neid. Mulle meeldib, kui mul on oma sõpradega lõbus ja kui neil on lõbus minuga. Ma tunnen rahulolu, kui mu suhted lähedastega on korras ja ma ei mõista olukordi, kus nendega pean riius olema. Ma tahaks olla kogu aeg heas tujus, siiski pole see võimalik. Mulle meeldib ka tegelikult olla üksi, aga samas üksindust ma ka tunda ei taha.
Ma avastan muide kogu aeg uusi asju. Nüüd suvel avastasin, et tehes head meelt teistele, teed sa sedasama ka iseendale. See on nii hea tunne.
Praegu avastasin, et mu jutt kaldub seosusetuse poole.

Armastan!