Ma olen natukene vihane enda peale, et ma panen rohkem tähele väikseid (tihtipeale mõttetuid) asju ja jätan suured ning tähtsamad asjad kahe silma vahele. Kas see on normaalne, et sünnipäevalaps peab oma sünnipäeval MULLE meelde tuletama, et tal sünna on? Ja veel piinlikumaks teeb seda asjaolu, et ma seda inimest olen tundnud 10 AASTAT! See pole veel kõik. Ma unustasin veel ühe sünnipäeva ära. Päeva lõpus soovisin õnne. Hea seegi! Unustamisest rääkides, teate ma ükskord unustasin oma kella trenni riietusruumi. See oli vist mingi kolmas kord kui ma selle sinna unustasin. Aga see kolmas kord erines eelmistest kordadest selle poolest, et kui sinnani ma teadsin, et ma kella olin sinna unustanud ja administraatori käest selle tagasi sain, siis tookord ma olin unustanud ära et ma kella sinna unustasin!! Vot minu unustamisel ei ole äärt ega otsa, see on lõputu! :D Ma siin väikestmoodi tähistan seda, et ma polnud selle loo ära unustanud. Seepärast paningi kirja, et kui mul meelest ära lääb, siis saan siit meelde tuletada. Muidugi on võimalus, et mul läheb meelest ära see, kuhu ma kirja panin ja see, et ma üldse blogi kirjutan...
Kui nüüd pahed kõrvale jätta (või ära unustada), siis tegelikult olen ma enda üle päris uhke. Me saime täna hinnetelehed, koos jooksvate hinnete ja kursusehinnetega. Ei saa kurta! Võib isegi öelda, et ma olen rahul. Aga tegelikult püüan ma olla ettevaatlik oma kiidukõnedega endale, sest ajalugu on näidanud, et tihtipeale pean ma neid samu sõnu hiljem ka sööma hakkama (loe eelmist sissekannet). Niiet selle teema jätan praegu sinnapaika.
Ma olin vahepeal ühe kassipoja omanik. Kuna mu õde läks omadega Soome neljaks päevaks, siis jättis ta oma lemmiklooma minu hooldada. Ta nägi välja selline kirju. Erinevates varjundites võis tema karvkattest leida igat värvi. Ta oli natuke selline omamoodi kah. Näiteks oli tal komme oma hädasid teha kraanikaussi! Selles mõttes hea, et vähemalt oli tal kindel koht olemas, mitte ta ei jätnud oma "kingitusi" maja igasse nurka vedelema:D Ja siis tal oli mingine eriline tõmme arvutihiire vastu, mite hiire, vaid selle noole, mis ekraanil ringi käib. Nii võis ta näiteks 15 minutit järjest jälgida, mida see nool teeb. Vahepeal üritas teda rünnata ka, tihtipeale ebaõnnestunult, ma ei tea miks.
Magama jäi ta alati minuga koos, minu kõrval nurrudes. Kui keerasin teise külje, tuli ka tema teisele poole, et olla minu näoga vastakuti. Öösel ta ei mürgeldanud ringi, nagu kaslastele omane on, vaid magas terve öö koos minuga ja ärkas siis, kui mina ärkasin.
Kuna teema loomadele läks, Karl saatis mulle üks päev (paar nädalat tagasi) ühe videolingi ja ütles, et Eesti Loomakaitse Selts oli talle selle saatnud. See kestis poolteist tundi. Ma siis mõtlesin, et hea küll, heidan korra pilgu peale, vaatan millega tegu on ja panen kinni. Kuid kui hakkasin vaatama, jäingi vaatama. Seda vaadates tekkis selline tõeliselt masendav tunne. Täpselt selline tunne, et läheks ja kohe teeks midagi nende loomade heaks. Ma pakun, et peaaegu kõigil tekib selline tunne seda filmi vaadates. Aga see on ka nii, et vaatad filmi ära, mõtled natuke ja järgmiseks päevaks on see kõik unustatud (muide see on vähestest asjadest, mis ühtlasi jääb mul meelde ning ei ole mõttetu!) ning kõik elavad elu ikka tavapäraselt edasi. Ma ei tea, mulle läks see film hinge..
Ma mõtlen, et me saaksime kasvõi oma väikeste pisitegudegagi seda asja ehk veidi paremaks muuta. Mitte küll radikaalselt paremaks, aga ma usun ka, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest, niiet kui kõik teeksid oma pisitegusid, siis lõpuks moodustuks ikkagi kokku üks suur heategu:)
Näiteks see kiisu, kellest eelnevalt rääkisin, sai mu õde kusjuures tänavalt. Ma tean, et tänavalt kassi endale võtmisel on omad ohud, kuid tõsi on ka see, et ta päästis ühe elu! Kes teab, kui kaua oleks ta hakkama saanud ilma normaalse söögi ja joogita..ma usun, et mitte kaua ja tean, et ta ei oleks seda väärt olnud. Ükski kodutu loom ei ole.
Nüüd on ta vähemalt haiguste eest kaitstud ning on olemas ninaesine, soe kodu ja armastavad omanikud! Ja vot seda ta on väärt!
