Kuus supilusikat skandaali, neli peotäit põnevust, seitsme klaasi jagu särtsu ja kolm pulka ootamatusi. Segada hoolikalt ja uurivalt. Tulemus - Pealtnägija!

tühi jutt ja AO

Üle pika aja ma tulen siia, mul on kirjutamisetuju. Aga mul ei ole, millest kirjutada.
Millest kirjutada? Väga ebahuvitav elu mul hetkel. Kõik rutiinne küll ei tapa, aga ilgelt väsitab. Äkki räägiks vaheaja teisest poolest? Endale mulle ju ei meeldi, kui lihtsalt kuivalt sündmused paberile panna, või noh siia. Ma ise teen kogu aeg seda, niiet mingisugune vastuolu. Ma olen imelik ja vihane. Mida ma tulen siia, kui mul mingit teemat pole? Ma arvan, et see seisund on paljudele tuttav - tuled, sätid ennast asendisse, paned valge ruudu ette, kursor tõmbleb elevusest, et huvitav mis sõnu ta seekord meisterdama hakkab.. näpud klaviatuuri kohal, silmad ka umbes seal ja ...ja...... ei midagi! Täiesti mitte midagi.. ja just siis kui oleks nii väga vaja eks! See on võrreldav elektrikatkestusega. Või sellega, kui Võluväes keegi nendest õdedest pani aja seisma ja kõik lihtsalt tardusid. Pärast seda tühjusehetke hakkab vähehaaval kõik senitöötanud organid taaselustuma, natukene hakkab isegi mõte jooksma. Silmad käivad igasse ilmakaarde, justkui otsides mõtteid kuskilt väljastpoolt. Ja siis ei jäägi muud üle kui praegust olukorda kirjeldada, umbes et "appii mul pole midagi kirjutada". Issand, ma olen praegu selle olukorra ohver.
Kuna mul midagi asjalikku kirjutada kahjuks ei ole, siis ma räägin midagi, mis on minu joaks huvitav ja enamiku jaoks saast. No mitte saast, ma loodan. Aga no umbes nii, nagu mul ajalootunnis. Niiet ma hoiatan - kõik järgnev ei pruugi vastata ootustele!

Australian Open algab täpselt üleülehomme ja mitte ainult AO ei saa olema põnev, vaid terve pühvliaasta! Kuna RF eelmine aasta oma trooni kaotas ja ei ütleks, et Nadal seal ennast kindlana tunneb, siis põhimõtteliselt on võidutõenäosus tabeli esiviiel praktiliselt sama. Välja võib arvestada Davydenko, kes on igav. Ta on küll stabiilne, aga stabiilsusest üksi ei piisa. Enne on ikka vaja mingit kuldmomenti, kust see kõik käima saaks hakata ja siis tuleb alles stabiilsus mängu. Nagu näiteks RF-il oli läbimurre 2003, kui ta võitis Wimbledoni ja juba aasta lõpuks oli vaid 1 võidu kaugusel esikohast. Järgmise aasta alguses ta selle sai ning kõik mis sellele järgnes, oli stabiilne suurepärasus. Aga Davydenkol ei ole seda hetke olnud, ühtegi slämmi pole võitnud ning praegu võin küll 85% kindlusega öelda, et see jääb ka tulemata. Kui muidu öeldakse, et igavene teine, siis tema kohta saab öelda, et igavene neljas või viies. Sest seal piirimail ta enamus ajast paikneb. Ja siis muidugi need bettingu jamad, mis nüüd meelde tulles tõstavad mu seda kindluse protsenti veel 5 võrra.

Olles siiski veel andunud Federeri fänn, ei taha või ei julge ma teda oma favoriitide topist välja jätta, samas kui enamus seda teeksid. Mitte keegi ei usu enam temasse ja vahel tundub, et ta isegi mitte. Olles ülimalt positiivne inimene, väidab ta küll vastupidist. Ma ei ole veel aru saanud, kas ta tõepoolest usub endasse nii väga (mis on arvestades tema iseloomu üsna tõenäoline) või ta lihtsalt ei taha üldsusele jätta muljet, nagu ta oleks alla andnud ja leppinud arvamusega, et tema aeg on läbi. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ta käitub täiesti õigesti - ei tohi jätta muljet, nagu sa oleksid haavatav, isegi kui sa seda sisimas tegelikult tunned. Kui mõned tehnikaelemendid või üldine vorm alt veavad, peab vaim ikka olema kindel ja valmis vaatamata tagasilöökidele edasi minema. Karm elu neil. Kui mingigi prestiižikas mängija juhtub korra koperdama ja 1 mängu kaotama, võtab meedia sisse ründepositsiooni ning teeb sellest kõva 6-pallise maavärina. Ja siis kohe vahetult peale kaotatud mängu, mil sa pole õieti mängust toibudagi saanud ja jõudnud kõike korralikult läbi seedida, pead sa pressikonverentsil vastama kõikidele nendele tüütutele küsimustele. Ja kui sa otsustad võtta rahulikumalt ja mitte pressikonverentsile minna, pead sa tuhandeid dollareid trahvi maksma. Ja siis tehakse SELLEST maavärin ja riputatakse kurjategija silt külge. Niiet põhimõtteliselt pääsu ei ole kuhugi. Samas, ise nad valisid selle tee, eksole. Minnes aga Federeri juurde tagasi, siis mina usun, et tema HIILGEaeg on läbi, edasi tulevad lihtsalt head ajad. Võites eelmine aasta olümpiakulla paarismängus ja 4-st slämmist ühe ning veel mitu ATP sarja turniiri, oleksid rohkem kui enamus tennisemängijaid see aasta tahtnud tema nahas olla. Davydenko kohe kindlasti:D Murray ka, oleks saanud slämmitabelisse oma esimese linnukese. Igastahes, asi ongi nimelt selles, et see mees ületas igasugused piirid, heas mõttes. Ta viis tennise omaette tasemele, seadis lati niivõrd kõrgele, et enamik tennisemängijaid isegi ei näinud seda latti, rääkimata sinnani jõudmisest. Ta troon oli isegi nii kõrgel, et tal oli teiste mängijate nägemiseks binoklit vaja. Võib-olla Nadali kontuurid võis palja silmaga vaadeldes paika panna. Aga siis ka ainult tema!
Ühesõnaga, AO favoriidiks jääb mul ikka RF, ma ei saa lihtsalt teistmoodi. Ma tahan olla üks neist, kes temasse veel usub ning nii nii loodab, et ta Samprase 14 slämmi vähemalt kordab! Kui läheks ette, oleks parem veel. Ja ideaalis võidaks ka French Openi. French Open on üks selline asi, mille puhul minu lootus vaikselt hääbuma hakkab. Ma ei saa endale valetada, kui arvan, et Fed selle see aasta võidab. Ma arvan, et see jääbki tal saamata ja ma nõuan, et Fed tõestaks vastupidist. See on üks nendest kordadest mu elus, mil soovin, et ma eksiksin. Jäägu see saatuse hooleks, kes saatusesse usuvad. Fed arvatavasti naeraks selle peale ja ütleks, et aga tema usub iseendasse!

Teiste favoriitide seast tooks esile Andy Murray. Ma tean, et ta pole veel ennast kehtestanud täielikult. Slämme ta ju võitnud pole. Aga ta on liiiga paljutõotav! Ta võidab ükskõik keda, kui tahab. Küsimus on lihtsalt selles, kas ta suudab seda taset hoida üleval ja hoida pidevalt üleval slämmi ajal. 2008 US Openi finaalis kaotas ta (kindlalt) Federerile, olles ise teda paaril korral mullu võitnud. Niiet see ei ole kerge. Aga ta teab seda ja nüüd tal on ka kogemus olemas, millest kõik õpetlik välja sõeluda. Niiet kuigi ta mulle just kõige rohkem ei sümpatiseeri, pean ma paratamatult ta üheks lubavaimaks nimetama.
Nadali koha pealt on mul väga segased tunded. Ma ei saa tast aru - eelmine aasta oli tal hiilgav. Tegelikult oli tal tavaline aasta, lihtsalt Federer võttis natukene hoogu maha ja Rafa kasutas võimalust. Siiski, esikoht ei tule niisama platsi, niiet ju ta seda ikkagi väärib. Rafa kaotab viimasel ajal (nagu federergi) täiesti tavalistele mängijatele, samas on ta slämmidel alati suhteliselt kõva kivi ja ta jookseb nagu tuul ja rebib eeskätt nagu minagi seda teeks, kui mul oleks tema musklid ja andekus. Niiet vanale heale Rafale ennustan ma kindlasti poolfinaali jõudmist, kuid edasi on kahtlane. Las tema triumfeerib liivakattel, kus on ta kodu. Ja Wimby on tal ka olemas, mida ta veel tahab?! Federer andis ühe oma Wimby temale, las annab Federile ühe French Openi! Siis on asi õiglane ja ta võib hakata vaikselt mõtlema juba kõvakatteslämmidele..

Aussie Openil on oma traditsioon. Nimelt on seal tavaks saanud igaaastane nö dark horse, kes on enne eikeegi ja lihtsalt sööstab halastamatult finaalini ja kaotab (tavaliselt Federerile). Ja siis on kõigil ohhh ja ahhhh, ootused laes. Ja siis ta kaob. Mängib inimeste tunnetega ühesõnaga. Need tüübid tavaliselt saavad oma 750 punkti (vist olid sellised finaalipunktid), kiikavad korra esikümnessegi ehk ja siis haihtuvad järk-järgult. 2006 oli selleks Baghdatis, 2007 Gonzales, 2008 Tsonga... ja nüüd? Mulle meeldib üks mängija, kes on suhteliselt uus tenniseorbiidil. Ja ta on siitsamast pärit! Ernest Gulbis nimelt, lätakas. Ma soovin ja ennustan teda selle aasta dark horseiks ja loodan, et ta teeb sellest aastast erandi. Selles mõttes, et ei tõmba pärast suurt saavutust minema, vaid hoiab oma tuurid ikka põhjas. Kui Federer peaks kunagi tennise sinnapaika jätma, siis mina tahan näha teda oma järgmise iidolina. Mitte iidolina, vaid lemmikuna.Praegu on ta aga tublil teisel kohal minu isiklikus edetabelis.Ta on armas, hea platsitunnetusega, sujuva tehnikaga ja esmamulje temast on ülimalt positiivne!

Naiste koha pealt nii palju, et mul on kahju, et Sharapova ei mängi. Erinevalt paljudest ei arva ma, et ta on mingi mõttetu ilueedi või ajudeta blondiin, kes ei mängi tennist, vaid karjub nagu metslane. Okei, ta karjub jah (muide, 100 detsibelli- sama palju kui lennukil!!), aga ega ta seda meelega ju tee, see on ta eripära selline. Ja loll pole ta ka, ta on väga teadlik kõigest aktuaalsest, olgu see siis mis valdkonnas tahes. Ta kavandab ise endale oma kleitide kujundused ja tal on hea huumorimeel ning ei tohiks ka unustada, et tal on tegelikult väga raske lapsepõlv seljataga! Ma olen väga palju tema kohta uurinud ja temast saateid vaadanud ning loen pidevalt ta bloge ja ausõna, ta on täiesti tark ja iseseisev naine. Need, kellele meeldib teda Anna Kournikovaga võrrelda, on väga ebapädevad!! Kournikova ei võitnud ühtegi slämmi ning üleüldse oli tal rõhk rohkem reklaamindusel. Sharapoval on aga oma noores vanuses 2 slämmi juba kätte võidetud! Miks inimesed ei mõista, et slämmi võitmine on v ä g a suur töö ja pingutus, miks muidu saab võitja see aasta näiteks 2 miljonit võidu eest? Kõik, kes kunagi slämmi on võitnud, on tennisemaailmas kindlalt aukohal, sügavalt respekteeritud ning keda vaadatakse alati alt ülesse. Niiet ma lähen väga marru, kui inimesed võtavad tõe pihta ning levitavad täie innukusega edasi mingit kuuldut väärarusaama!
Kahjuks ta see aasta AO-l ei mängi, niiet tema peale lootusi panna ei saa. Jääb siis üle Kaia Kanepi! Ma muide ei tee nalja. Kaia on 25. asetusega ja esmapilgul vaadates tundub draw ka suhteliselt lootustandev. Isegi, kui ta võidaks ütleme 2-3 mängu, on see suurepärane tulemus ja ta edetabelikohta tõstev. Pole ammu olnud Eestis tennisisti, kes oleks nii kaugele jõudnud. Praegu on kõige õigem aeg omadele kaasa elada ja neid innustada. Ta ju esindab ikkagi Eestit!

Sellised olid siis mõningad mu mõtted eesootavast paarist ülipõnevast tennisenädalast ja võib-olla ka mõnest magamata ööst!