Sellel postitusel ei olegi pealkirja

Päris kiiresti möödub aeg ikka, ammu pole kirjutanud. See on põhiliselt seepärast, et mul lihtsalt ei ole absoluutselt aega. Ma olen küll üritanud, need ülivähesed hetked mis ma arvuti taga olen, et ehk leian mõned üürikesed minutid ja kirjutan, aga tõesti ei saa - absoluutselt iga kord tuleb jälle mingi teine eluliselt oluline tegevus või plaan ette. Teisisõnu, ma olen äärmiselt busy inimene!

Hea on see, et praegu mul vähemalt on millest kirjutada. Niiet erinevalt eelmistest sissekannetest kus ma olen üritanud teksti venitada piisavalt pikaks (kuid mitte sisukaks), et see postitamist vääriks, siis nüüd ma õnneks ei pea suurt vaeva nägema. Nii on jube hea!

Alustuseks ma tahaksin mainida (ja ma loodan, et ma ei sõnu seda ära), et mul on päris hästi läinud siiani. Vahel on mul lausa tunne, et ma ise polegi nigu midagi teinud ja mul on puhtjuhuslikult jopanud.
Peale lõpupidu pidin järgmine päev kohe asjad pakkima, tegelikult veel viimased pesudki oli vaja ära pesta ja sestap osad läksidki mul - nagu juba on tavaks saanud - märjalt kotti. Põhimõtteliselt kui laagrist rääkida, siis võiksin ma lihtsalt teha copy-paste oma eelmise suve Hiiumaa laagri postitusest. See aasta olid ainult teised soomlased meiega ja ilm oli hoopis teine asi. Ja Kirsiga läheb meil ka iga aasta aina paremaks! Ma ei tea, mis see on, kuid meil on ikka selline klikk kogu aeg, et ma ei kujuta eluilmaski meid ette tülitsemas. Täiesti võimatu. Ja ma olen kindel, et kui me peaksimegi millegi pärast kiskuma minema, siis me lihtsalt naeraksime ennast välja. Õhkkond on lihtsalt liiga naljakas, vahetu ja aus, et miski viltu saaks minna (ma loodan jälle, et ma ära ei sõnu). Igastahes, Tiiu oli omas täies hiilguses seal. Mida ma imestasin, oli see, et ma ei teadnud kuni selle suveni Tiiu tähtkuju. Nagu kuidas see küll võimalik oli? Aga seda, et ta Kassi aasta Kaljukits on, et oleks ma uskunudki (kusjuures, ma arvan, et ta võib kassi aastaga ise äkki eksida, sest üldjuhul on Kaljukitsedel aasta alguses sünna, aga looma-aasta vahetub tihtipeale alles uue aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses). Aga las see jääb. Aa, ei jää ka.. mulle tuli sellega üks tore vahejuhtum meelde. Kui ootasime Milaanos lennuki peale minemist, siis läks teema miskit moodi (ei tea kuidas küll?) looma-aastatele. Küsisime Ruusaka käest, et mis looma-aastal ta sündinud on. Ta aga ütles, et pakkuge. Ma oma peas olin valmis mõelnud, et pakun Ahvi aastat, aga ei pannud tähele, et ta oli mulle just vahetult öelnud, et "No vaata mulle näkku ja sa tunned kohe ära!" , niiet selle peale ma kostsingi automaatselt kohe "AHV!!!" :D Päris koomiline. Ja teadmiseks, et Ruusakas on hoopis kassi näoga! Kui aga Hiiumaale nüüd tagasi minna, siis tegelikult oli mul see suhteliselt edasi-tagasi käimine kogu aeg. Ma nimelt pidin minema 29. juunil Tartusse, kõigepealt akadeemilise testi konsulatsioonile ja siis järgmisel päeval akadeemilisele testile. Akadeemiline test oli raske!! Ma jõudsin laagris paari targa reaalkooli võsukestega lahendada eelmiste aastate akadeemilisi teste (mis, muide, tähendas, et pidin sealt raamatukogust laskma välja printida 60lk), sest no mingit andmete piisavust või matemaatikat ma oma kapsapeaga küll ära ei lahenda. Tartus oli tegelikult nii tore, mulle tõesti meeldib see linn! Käisime veel Pühajärves ujumas, mis mulle hoobilt lõi silme ette Otepää laagri mälestused.. mis saavad uuendatud juba selle kuu lõpus! Vesi oli ka suhteliselt okei, kuid Hiiumaal oli parem. Hiiumaal oli sellepärast parem, et me käisime seal täitsa hilisõhtul ujumas ja õhtul on alati kuidagi mõnusam ja vesi tundub jahedama õhu tõttu ka soojem. Niiet Tartu tripilt läksin ma kenasti Hiiumaale tagasi, korra ööbisin veel kodus ja ütlesin emale tsau. Paari päeva pärast sain teada, et akadeemiline test läks üle ootuste hästi! Ja see tähendas seda, et kohe peale laagrit ma ei läinud koju, vaid tagasi Tartusse kirjalikule vestlusele ja siis suulisele (küll see kirjalik vestlus on üks naljakas sõna). Kairiga koos käisime seal, ainult et temal oli riigiteadustes ja mul sotsioloogia, sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitikas. Kirjalikus ma ikka panin täiega (mööda vahepeal). Suulises panin ka täiega, mul polnud ju midagi kaotada. Päris hästi tundsin ennast lausa, kuigi päris suur kala tuli sisse. Nimelt seal kirjalikus vestluses olid faktiküsimused ja ühes neist küsiti, kes on sotsioloogia rajaja ja siis antud valikvariandid. Ja mina, ilmselgelt ebapädev, panin Richard Wagneri! Kuna ta tundus väga väga tuttav. Ega ma siis ju ometi ei tulnud selle peale, et võib-olla oli ta nii tuttav, kuna ta on mega-giga kuulus helilooja. Kui muidu komisjonilt absoluutselt mittemingisugust vastukaja ei saanud, siis see pani küll ühe neist muigama, et "no see läks nüüd küll päris nihu....". Ja siis veel pidid nad küsima, et mis on eelarvedefitsiit. No, eks ma umbes teadsin ja tegelikult ma teadsin ka, et vastuse ma niikuinii võlgu ei saa jääda ja kuidagi tuleb alati olukorrast välja tulla. Aga selle Wagneri pärast oli mul küll päris sant kohe pärast vestlust. Ma juba olin põhimõtteliselt sotsioloogia oma plaanidest maha kandnud. Aga siis paari päeva pärast ma jälle tundsin, et näe, jälle joppas, kui nägin, et olin 91,7 punni saanud sotist! Ma tõesti ei tea, millega ma need kõik ära teenisin, aga ju ma siis ikka mingi normaalse mulje jätsin. Ja see hea uudis tähendab muidugi seda, et saan lausa tasuta kohale!! Juhei! Ülehomme saadan avalduse ja siis hakkan korterit vaatama ja... päris põnev!!

Tegelikult on palju muudki toimunud vahepeal, mis otseselt minusse vast ei puutu. Nimelt Roger Federer, kuulus tennisemängija, võitis WIMBLEDONI! Wimbs oli vist minu teletennise mineviku ainuke slämm, millest ma absoluutselt mitte ühtegi mängu ei näinud. Tegelikult finaali peaaegu, et nägin, tänu oma kujutlusvõimele. Nimelt toimus see täpselt siis, kui sõitsin Kärdlast Tallinnasse ja muidugi pidi see olema ülipõnev 5-setiline epic final, mis ei lõppenud ega lõppenud. Niiet terve kojusõidu vältel nii praamis kui bussis ja bussijaamas isa järgi oodates, autoga koju sõites ja veel koduukselgi jõudsin ma Elenale vist mingi 50 korda kindlalt helistada. Ma arvan, et bussisolijad võisid vaadata, et ma olen mingi friik. Ma tõesti helistasin iga 2min tagant talle, et "NOH palju nüüd seis on?" "Oota, ma olen selle geimi lõpuni sinuga ja siis helistan uuesti", "nii, palju on?" ja see oli päris naljakas, kuidas Elena võttis iga kord toru ja ütles "Jaa!" selle asemel, et mulle lihtsalt numbrid öelda. Mis on nõme, on see, et ma oleks põhmõtteliselt viimaseid punkte tegelikult näinud, kui ÜKSKI TELEKANAL SUVATSEKS TENNISEMAAILMA KÕGE TÄHTSAMA TURNIIRI KÕIGE TÄHTSAMAST MÄNGUST ülekannet teha. Ja see polnud ainult Wimbsi finaal, selles finaalis oli ajalugu kaalul. Fed võitis 15! See on rohkem kui Samprase 14!! Ja see on kõigi aegade suurim Grand Slamide arv, mis üldse meestetennises võidetud on. Seepärast, ma arvan, jäi skoor ka viiendas setis 16-14, sest seal on hidden fifteen vahel. Nii lahe! See on naljakas, et kui otsida, siis leiab igalt poolt mingeid huvitavaid seoseid või märke.
Mulle tuli meelde üks video, mille keegi Rick Reilly tegi. See on kiri Roger Federeri tulevasele lapsele ja see on niii armas!! See võib suure tahte korral isegi pisara silma tuua!
Kliki siia!
Ma kardan, ja see tunne on tugev, et enamus teist (hullult paljudest) ei klikanud lingile!!

>>>Proovi uuesti!<<<


Ma mõtlen, et mis veel vahepeal toimunud ka on. Ma olen praegu nädal aega üksi kodus, ema on meretripil. Ta purjetab Saimaa kanalis, hull merelõvi. Aaa, ma nägin täna Lasnamäel sõites ühte ema, kes jalutas oma last nagu koera. Nagu otseses mõttes, lapsel oli rihm küljes. Ja ta oli tõesti nagu koer, üritas joosta, aga jooksis ühe koha peal, kuna rihm oli lühike. Kas see on normaalne? Kas niimoodi tehaksegi tänapäeval, et lapsel oleks ohutum? Igastahes oli see päris naljakas ja jube vaatepilt. No mina igastahes küll oma lapsele rihma ei osta. Ma usun, et kui siiani on ilma hakkama saadud siis ei peaks edaspidi ka probleeme tulema. Äkki varsti hakatakse kiibistama ka...? Õlleka püsikundeks olen hakanud, mis siis et täna vahele jäi ja homme ka ilmselt ei lähe. Vähemalt on mul mingi tegevus. Me saime ühtede austraallastega üleeile tuttavaks. Mind lummas neis see, et nad on iga aasta käinud Australian Openil ja käisid see aasta Wimbledonil ja näitasid mulle pilte Centre Courtist ja Federerist. Täna otsustasin, et järgmine aasta pean KINDLALT minema Wimbledonile. Pean ainult eraldi pangakonto tegema Wimbsi raha jaoks ja olema kindel, et sinna iga kuu miskit peale ka laekub. Palju lahedam on, kui on mida oodata ja et sa reaalselt teed ka midagi selle jaoks.
Kuna võiks olla mingi eriti kihvt lõpp, siis ma mõtlesin, et panen teie uue lemmikvideo teksti siia:

"Dear youngest Federer, by the time you're old enough to undrestand this, you're father won't be the player he once was. So this is for you, from those of us who were there, just to tell you who he was. He was a champion like tennis had never seen. He looked like a page out of an Abercrombie and Fitch catalogue. He was so graceful, he made ballet dancers want to burn their shoes. He was fast, but not so you'd notice. He was powerful, but like a Ferrari, not a forklift. They came at him, and they all fell to him. Major after major, year after year. Your father dominated his sport the way avalanches dominate trees. And yet, he was so humble and decent, that it became no shame to lose to him. In fact, it became a kind of honour. To lose to Roger Federer, meant you were woven into the fabric of sport's history, and what a history he wrote. You'll read about it someday, and it will shock you, but his finest moment might have been a sun splashed sunday at Wimbledon when he passed Pete Sampras' record for majors with fifteen. Some thought we might not ever see that day, even thought passed by younger, bulkier models. But they were wrong, gods don't get passed. This August, you will come along and tennis will be less important. Majors will become minor, trophies will become teething rings and your father's perfect life will, somehow, get even better."


---------------------====------------advertisement----------------====----------------------------------------------


MUST SEE!!! ---> COOL VID (bikini girls & supersexy tanned boys)



--------------------====------------advertisement-----------------====-----------------------------------------------


PS: Roheline ja lilla on seepärast, et need on Wimbledoni värvid
Ja täna on Jimmi (mu endine kass) sünnipäev! Ta oleks vist saanud 13 aastaseks