5+!

Julgen tunnistada, et siiamaani on tänane päev peaaegu, et korda läinud!

Ma sain matemaatika järeltöödega ühele poole, tegin joonestamise joonised ära, pluss sain õppida psühholoogia tööks ning sain teada, et olin keemia töö heale hindele teinud (mis oli minu kursuse hinde jaoks tähtis).

Mitte ainult ei tunne ma heameelt selle üle, et sain oma asjad koolis korda, vaid ka selle üle, et lõpuks ometi saab see kadalipp läbi! Kõik! Mina panen kooliasjad nurka.. nii, et ma neid ei näeks ka enam ning lähen ametlikult puhkusele!

Tegelikult inimesed üldsegi mitte ei tea, mille jaoks nad TEGELIKULT võimelised on. Nad ei tea seda enne, kui ennast proovile panevad. Seda enam on mul heameel enda üle, et suutsin vaatamata kõigele siiski hakkama saada. Hinnete pärast küll saaks nuriseda ja saaks veel rohkemgi nuriseda. Aga ma ei hakka seda tegema, sest minu mõtted on ju nüüd sajaprotsendiliselt suves!

Kõik armastavad suve, kui see ei ole liiga palav ja samas mitte liiga külm ja päike võiks paista. Ja tuult ei võiks ka mitte olla, vahel siiski võiks.. siis kui päike liiga kõrvetab.Ühesõnaga leidub alati mingigi asi, mis ajab vere keema ja karvad turri, koguaeg on olemas miski, millega rahul ei olda. Norrakad vist kunagi ütlesid, et "Pole olemas halba ilma, on valed riided" . Selles lauses on tõetera sees. Miks kurta selle üle, mida sa niikuinii muuta ei saa? Milleks loota millelegi, mis pole üldse sinu teha?

Mina luban endale, et püüan suve võimalikult palju nautida, olenemata ilmast. Kui paistab päike - päevitan, kui sajab vihma - lähen vihma kätte laulma, kui puhub tuul - lennutan kasvõi tuulelohet...

Lõppkokkuvõttes leidub kõiges halvas ka midagi head... ja sellele heale tulekski inimestel rohkem tähelepanu pöörata!

6:4, 6:2, 6:4

Esimene võit. Federeril. French Openil.. braavo!
Hetkel ongi mu 2 põhitegevust õppimine ja teleka vaatamine, täpsustades Eurospordi vaatamine.. ja täitsa detailidesse laskumisel, French Openi vaatamine, mis algas täpselt üleeile. Võin julgelt öelda, et järgmised 2 nädalat on mu põhirõhk suunatudki selle kõigega seonduvale. Ja taolisi nädalaid on aastas kokku 8. Samas on need nädalad, peale selle, et põnevad, ka väga kiusatust tekitavad. Mida ma kõike küll ei teeks, et olla üks pea nendest 15 000-st Philippe Chatrier Courtil!! Kasvõi korra!! Piisaks kasvõi paarist minutist, soovitatavalt sellisest minutist, mille sisse mahub Roger Federer... ja trofee, mille ta äsja just võitnud oli. Inimesed plaksutavad, isegi sellised inimesed, kes mängu eriti ei jaga, oleksid ärevil ja tunneksid joovastust, mida see hetk neile kõigile pakub. See atmosfäär... see oleks unustamatu kogemus!

Unistused mul on, aga kas ma nende poole ka püüdlen? Ei tea. Isegi kui püüdlen, siis pole ma endale seda teadvustanud. Tegelikult on unistused ühed imelikud asjad. Karm vahe unistusel ja eesmärgil on see, et unistused kipuvad olema ebareaalsed ja eesmärgid reaalsed. Kui seda arvesse võtta, siis tunnistan, et praegusel ajal ma veel unistan. Kuid ehk tuleb kunagi selline aeg, kus ma juba muudan oma unistused eesmärkideks? Elame, näeme... :)

start!

ÜHESÕNAGA, võtsin kätte ja alustasin ka sellist asja. Siiamaani olen olnud suht ebapüsiv selliste asjade tegemisel. Aga alla andma pole me keegi sündinud, seega laseme aga otsad lahti!

Kui tänasest päevast rääkida, siis polegi nagu sellest midagi rääkida. Hommikul oli KOOL.Koolis on hetkel rasked ajad. Viimane nädal.. mõtleks justkui, et hakkab asi otsakorrale saama ja viimane nädal peaks olema (vähemalt on siiamaani olnud) kerge ja põhimõtteliselt lihtsalt tundides ei midagi tegemine. Aga asi on kaugel sellest. Mul pole vist elusees olnud nii rasket kooli viimast nädalat, kui saab see tulema, arvatavasti. Aga fakt on ka see, et eks ma ise olen ka endale selle peavalu korraldanud.. ma ütlen, nii ei saa, et lased lõdvaks ja puhkad, kasvõi natukene. Isegi see natukene on liiast. Kogu aeg peab ikka pinge üleval olema ja kui kasvõi korragi silmad kinni pigistada selle kõige ees.. siis need uuesti lahti tehes on pilt 3x hullem. Tõesõna. See on nagu rattaga sõitme.. või autoga, millega iganes. Sa pead pidevalt olema valves ja jälgima teed, vaatama, kuhu sõidad ja mis ees ootab. Ja kui sa kasvõi korrakski heidad pilgu kõrvale.. ja jääd ehk veidi pikemakski ajaks silmama miskit ahvatlevat, tähelepanu äratavat.. siis järgmisel hetkel võid sa kas leida ennast eesoleva auto pagasnikust või siis heal juhul ehmatad selle peale, et oled veidi teelt kõrvale kaldunud, kuid kiiresti reageerides suudad ennast teele tagasi saada.. eluteele. Ja kurb tõsiasi on, et see kõik oleneb sinust endast. Seepärast ongi mul ainuke inimene keda süüdistada mina ise ja minu kohusetundlikkus. Ja veel palju muud..

Üldiselt võiks ma oma muredest raamatu kirjutada (lohutav on see, et arvatavasti pole ma ainuke) aga arvan, et palju parem oleks hoopis ennast häälestada positiivselt ja mõelda, et küll ma hakkama saan. Olen siiani saanud, saan ka edaspidi!
Tegelikult ongi elu lihtne, lihtsalt inimesed ise teevad selle endi jaoks nii keeruliseks. Mina kaasaarvatud...