I'll play my drum for her.. and her!

Vaheaeg on mul täiesti plaanitu. Muidugi arvates välja see jõuluteema. Mul on jõulud juba kuues (?) aasta kolmekäigulised - õigel päeval, 24, pean emaga kodus, 25 isaga Viimsis ja 26 (või 27) pean maal. Jeejee kui lõbus. Südamelähedaseim on ikkagi see kodu oma, siin kuidagi alati väga hubane, soe ja mõnus. Imelik ka, kui see nii poleks, terve elu ju siin elanud.
Üldiselt on jõulud vist praegu väga teemas. Blogid käivad ka ikka ajaga kaasas, jõuludel jõulujutt, suvel oh-kui-mõnus-suvi-jutt, sügisel käib porijutt või siis just püütakse erineda, leida sügisest lehtede värvilisust ja värsket õhku (mis on tore tegelikult) ja kevadel käib kõigil muidugi minu sünnipäeva jutt. Ma just mõtlesin, et naljakas oleks, kui kirjutaks suvel blogi, et kuidas eelmised jõulud veedetud sai või kevadel untsu läinud Halloweenipeost. Tegelikult see ei olegi nii imelik. Mulle meeldivad blogid, mis ei ole sellised kirjeldavad meenutused möödunud nädalast (erandiks võib tuua sellised, kus kirjutaja on kuskil eemal kodust). Ja kui ongi, siis pigem köidab mind just rohkem see, kuidas see kellelegi mõjus ja millised on tunded seoses sellega. Lihtsalt selline 'käisin seal-tegin seda-homme ärkan vara' on kuidagi...igav. Ma ei suuda isegi ühte postitust sellisel juhul läbi lugeda, milleks ma...jah, õigus.. ei ole sunnitudki. Ja tegelikult ma ei loegi eriti palju bloge, pidevalt järgin ainult paari. Täpselt paari! Ja üleüldse, ei tea kas on selliseid ka, kes julgevad oma TÕELISI tundeid avaldada blogis? Ma mõtlen, et jah, selliseid "mul täna sitt tuju" on hulgi, aga et kus täpselt kirjeldatakse, mille pärast ja kui on keegi, siis ka KELLE pärast? Ma kogu aeg mõistatan, et kas sellised kaudsed vihjed läbi millegi teise või kolmanda on kavalad, originaalsed või pigem haledad - justkui ei juletaks otse näkku öelda. Nagu muusikud panevad oma tunded lauludesse ja peidavad sõnumeid neisse. Või luuletajad luuletustesse. Ja tavainimesed blogidesse..? Siiski toimib vist (minu silmis) pigem see otsene värk. Mingi ilustatud ringi tegemine või ümber nurga rääkimine (kirjutamine) on mõttetu ajaraisk.

Mu vanaema läheb homme vanadekodusse ja ma ei tea kuidas ühiskond sellesse suhtub. Selles mõttes, et kas vanad inimesed peaksid elama koos oma laste ja lastelastega juhul, kui nad ise endaga hakkama ei saa? Tundub, nagu oleks nende vanadekodusse viimine midagi andestamatut ning eks see esmapilgul tundu kurb ka vanale endale, sest paratamatult tähendab see nende jaoks justkui viimast eluetappi enne minekut. Et lähed sinna ja jääd ootama seda hetke, mida enamus vanainimesi tegelikult miskipärast pikisilmi ees ootavad. Ja see on nii kurb! Mu vanaemagi on öelnud seda mingis vihahoos või lihtsalt muidu heietades ja ma kunagi ei tea, kuidas sellele reageerida. Ja ma alati mõtlen, et mis tunne see õigupoolest on ja kas nad mõtlevad seda tõepoolest nii? Tõenäoliselt küll, ja ma arvan, et see vanadekodu teema süvendab neis seda tunnet. Ja mis on veel kurvem, vanadekodusse on jõledalt pikad järjekorrad ja need sealsed võimulolijad arvatavasti ärkavad iga päev ülesse (varjatud) lootuses, et äkki mõni on öösel hinge heitnud, sest järjekord ju nii kuradi pikk ja voodi tahab uut soojendajat. Ma ei tea kas see on nii, aga nii mulle vähemalt tundub. Üldiselt üritan elada elu, kus eelarvamustel pole kohta.. tundub, et see mul ei õnnestu. Igastahes aitasin ma vanaemal asju pakkida ja tuhlasin tema vanades albumites (mis on teatavasti üks mu lemmiktegevustest) ja uurisin vanasid kirju ja ajakirju. Üks ajakiri oli mingine ajakiri "Maret", mis käis 40ndatel ja mis oli mu vanaema sõnul hirmus popp. Ja kui välja arvata muidugi tolleaegne mood ja muu värk, siis tegelikult enamus asju ühtisid tänapäevastega. Just mingised tõekspidamised ja üldised suhtumised. Siis leidsin mingised must-valged pildid, mingid täiesti suvakad esmapilgul, kuid mille mõtte leidsin ma kui keerasin pildi teise külje, kus oli pildi kirjeldus. Üks pilt jäi mulle teistest enam silma, seal pildil oli seesamune kaheinimese kiik, kus ühe otsa peal seisis üks kapuutsiga mees ja teise peal käed püsti teine. Taevas olid mingised suured pallid, oli kottpime, esiplaanil veel passis mingi vares ja üleüldse oli pilt ebaloogiline. Loogilised olidki ainult see kiik ja 2 meest. Pildile oli antud nimi "KAHEKESI" Pildi kirjeldus oli järgmine:
Maailmas ei ole ühtegi sirget joont. Kõik käib ringi.
Algus viib lõpule, lõpp algusele. Minek on tulek, oleneb vaid, kummalt poolt vaadata.
Kõik on kõigega seoses. Surm tuleneb sünnist, sünd surmast, õnn õnnetusest, õnnetus õnnest.
Kui olen üksi tühjas ruumis, pole ma all ega ülal, vasakul ega paremal.
Kui oleme kahekesi, saavad all-ülal. lähedal-kaugel, vasakul-paremal tähenduse.
Mingine imelik huvi on mul viimasel ajal kõikide mineviku vastu. Ajalootunnid on aga jäädavalt mu jaoks ebahuvitavad. Ma ei tea mida ette võtta!

Lisa läks täna minema. Ma olen kogu aeg mõelnud, et ma suhteliselt suudan oma tundeid vaos hoida, kui ma tahan. Okei, ma tean, et ma seda ei suuda, kui on tegemist mingi perevärgiga või -tüliga (ja ka loomadega), aga muudel puhkudel ma piripill ei ole. Viimasel ajal olen aga kuidagi nõrgem selle koha pealt. Võib-olla pole mul enne lihtsalt põhjust olnud? On küll- ütleb keegi mina mu peas. Kui Getu ära läks, ei suutnud ma tagasi hoida. Ma ei mõtle seda, et nutan ja siis ütlen endale, et "ok, nüüd aitab, võta kokku!" ja siis pühin pisarad, vaid tekib selline jõuetuse tunne, et mõtle mida tahad, edasi pillid ikka. Ja siis täna hommikul. Tegime piparkooke ja Lisa tegi just toa korda ja tuli alla ütlema, et okei, nüüd on vist minek. Ja ma ju tean, et me näeme veel ja et ta tuleb veebruaris Eesti tagasi (mitte küll meie koju) ja nii edasi. Aga ei, kasvõi korraks mõtled millelegi ilusale - näiteks sellele, kuidas me tihtipeale õhtuti 3h rääkisime elust ja inimestest ja pinalist ja konnast, mõlemad vähemalt 4x selle käigus öeldes, et "okei, nüüd ma pean TÕESTI õppima minema!" ja siis peale seda õhinal edasi rääkisime. Ja siis lihtsalt oled jälle seesama laialivalguv piripill, samal ajal kui teised on rõõmsameelsed ja sisemise tasakaalu ja rahuloluga teavad, et veel näevad ju omavahel (Lisa hakkas tegelikult ka nutma, see on nakkav!). Ja olgugi, et ma pillisin nagu.. *mõtle siia keegi, kes täiega pillib*.., tean ma ometigi, et see on nii normaalne ja just positiivne. Kui ma ennist mainisin, et nutan vaid siis, kui on mingi pereteema, siis sellest kõigest võibki ju järeldada seda, et ta sai mulle selle aja jooksul nii kalliks...justkui ta oleks oma pereliige!
Igaljuhul olen ma olnud õnnega koos, et ta meile tuli ja et ta mulle niivõrd palju andis.

Ja lõpetuseks teadmiseks - loomad ja lapsed on kõige ausamad olevused siin maailmas!!
tegelikult on see vist juba e-maailm
ISSAND, varsti saab kõigele 'e-' ette panna
päris jube:S

saamise aeg

Eriti naljakas on oma ema jälgida viimasel ajal. Täiesti tüdruk on ta! Teadagi miks, ta on on armunud nimelt. Ma nüüd enam-vähem kujutan ette, milline tema ja mu isa võisid olla kunagi omal ajal siis kui minu siinolemise põhjus kuskilt sealt juurikatest alguse sai. Ükspäev vaatasin ema-isa pulmapilte. Nii lahe on kuidagi vaadata vanu pilte. Tekib tunne, nagu oleks isegi (isegi=minagi) tahtnud tol ajal elada. Üldse oleks ma tahtnud olla mingi kärbes seal kuskil akna peal, näha kuidas nad siis käitusid ja milline siis üldse kõik see värk oli tekitab uudishimu. Pulmaautoks oli muidugi šigull, tol ajal kõva sõna! Siis vaatasin veel ema kooliaegseid pilte. Kõikidest klassivendadest, -õdedest olid pildid tal. Sellised, et inimene ei vaadanud mitte kaamerasse, vaid niimodi pehme malbe pilguga poolviltuselt kuhugi kõrvale kaugusesse. Kõige kiftim oli vaadata, millised olid ema praegused sõbrannad kunagi, tegelikult olid nad kõik näo järgi ära tuntavad ja soengud olid kõigil uhked. Ma endamisi mõtlesin, et milline tüdruk võis tol ajal meie mõistes selline "hull piff" olla, kes kõikidele poistele peale läks (oma välimuse poolest) jne. Siis mulle jäi veel silma mu isa sõjaväeaegne pilt - tumesinine vorm seljas ja lätu peas. Eriti šeff nägi välja. Kõige harjumatum mu jaoks oli vuntside puudumine, a siis talle sobis. Praegu ta millaskil kusjuures (Malvi tungival soovil) ajas oma vuntsid maha. Ei olnud üldse nii ponks kui tol ajal. Võib-olla lihtsalt liiga harjumatu. Isa oli juba väiksest peale jõle ärimees. Maarja (täditütar) sünnal istusime kõik lauas ja meenutasime (õigemini vanemad meenutasid, kellel ikka mingi minevik ka selja taga) vanu aegu. Ja siis meist kõige vanem vanaonu Raimo rääkis, kuidas ta oli väga kaua sõjas ära ja siis kui tagasi tuli, mõtles pikka aega ja lõpuks ikkagi võttis nõuks kinkida mu isale (siis 10 aastane) tema suure higi ja vere tulemusena saadud 2 aumedalit, et too mälestuseks jätaks ja kunagi oma vaprat onu uhkusega meenutaks. Ja mida tegi mu isa - leidis, et jõle hea kaup ja müüs need koolis oma semudele kopsakate kopikate eest maha!!

Siit tuleb väga hästi välja mu ema ja isa vastandlikkus ja erinevad väärtushinnangud. Isa on läbi ja lõhki materialist, tema jaoks kõige üldisemas pildis aeg=raha, õnn=raha, Eva=raha(nali). Tegelikult ma tean, et tal on need tunded ka kuskil olemas, enamasti varjatud kujul, kuid mis aeg-ajalt välja löövad. Üldiselt on ta tasakaalukas, praktiline ja kahe jalaga maa peal, mis mulle tegelikult meeldib.

Isadepäeval ma natukene avasin ta tundemeeli. Ma ei teadnud mida talle osta ja ma ei tea kunagi mida talle osta, tal tundub kõik olemas olevat ja see mida tal pole, seda mina ei võimalda. Niisiis mõtlesin, et näen natukene näputööga vaeva ning tegin talle kaardikese, sellise kaantega. Sees olid tema pildid ja teemaks oli, et "Kui poleks Sind, siis..." ja siis kõiksugu punktid, et mis siis kõik mul olemata ja saamata oleks olnud ja jäänud. Ning alla kirjutasin, et "Seega, aitäh et Sa olemas oled!!". Ma tean, et see kaart talle mõjus ja mul oli endal 29x parem meel seda tehes kui mingit mistahes suvalist kommikarpi kiiruga poest näppude vahele haarates.

Täna oli veel treenerite eksam, st et kõik, kes tahavad endale mingi kategooria taset teha, peavad läbima eksamid, nii teoorias kui praktikas. Ja praktikas pididki nad ükshaaval meile trenne andma ja kõrval siis vanemtreenerid hindasid karmi pilguga. Mulle jõledalt see värk meeldib. Nii põnev on jälgida, kuidas nad selle kõigega hakkama saavad. Kõik on nähtavalt närvis ja iga trenni alguses nad küsivad ikka ametlikul ent väriseval häälel, mis on meie nimed, et need kohe ära unustada ja pärast pidevalt järele küsida. Täna oli eriti hea juhtum. Esimene mees, kes meile trenni andis küsis siis jälle meie nimed ära ja hiljem, teadmata põhjusel, hakkas ta ühte tüdrukut Annikaks kutsuma, kuigi meil ei olnud sellenimelist isegi olemas. Me pidevalt parandasime, et ta nimi on Kristina, mitte Annika. Alguses viisakalt, pärast juba käis närvidele. Ta lihtsalt ei jätnud ta nime meelde ja kutsus teda Annikaks. Ja siis trenni lõpus tänas ta ühte hoopis teist tüdrukut, öeldes ei midagi muud kui "Aitäh, Annika!" Siis ei viitsinud enam ausalt öeldes reageeridagi. Aga ma usun, et ta sai läbi. Ta andis mulle veel pärast individuaaltreeningut ja kui sellele väikesele vahejuhtumile läbi sõrmede vaadata, siis oli ta vägagi professionaalne ja sõbralik. Edu talle tulevikus!

Ma paneks lõpetuseks ühe pildi kah. Tegelikult panen kaks. Ma mäletan, et keegi küsis mult (Kirsi vist), et "noh, kuidas sind lumetorm mõjutas?" ja ma vastasin, et ah, eriti üldse mitte. Kui ma aga tagantjäerele meenutan, siis pean vist tunnistama, et natukene andis tunda küll see maru!

Niisiis selline nägi välja meie veranda päev pärast tormi. Muinasjutuline.

Ja selline nägi välja Lisa, kui ta esimese ilusa lumesaju ajal paljajalu välja tormas.

Homme hakkame piparkooke tegema. Nii ammu pole neid väiksekesi teinud. Kergelt hakkab jõulumeeleolu meeltesse tungima.

Teate mis on naljakas. Öeldakse, et jõulud on andmise aeg. Aga samamoodi on ta ju ka saamise (või võtmise) aeg, sest paratamatult, kui sa kellelegi midagi annad, siis too ju selle saab. Ehk siis andjate ja saajate vahe on 0, neid on sama palju.

Ma küll ootan rohkem kinkide saamist kui nende tegemist. Ma vihkan sellist kohustuslikku poodides ringi tunglemist ja meeleheitlikult kinkide valimist, eriti kui oled kõige sellega veel pisut hilja peale jäänud. Üllatused on palju ootamatumad ja lahedamad.

Mõeldes Helenale...

Täna ma ärkasin kell 12, kuna uni oli pikk. Päev möödus kodus limaskledes. Umbne on olla, peaaegu ei saa hingata. Ma tegin akna enne sellepärast isegi lahti, mis ma aga vastu sain oli looduse mölisemine. Sadas nimelt, nüüd on vait. Ja nüüd on igav. Ma õpin juba 6 tundi bio tööks nii, et mul on bio vihik ees ja siis konspektivihik ees ja pastakas on ka, aga nad lihtsalt seisavad siin mu nina all, ma ei kasuta neid. Enam-vähem sama on mul ka raamatu lugemisega. Aga Andreas teatas mulle eile ametlikult MSN-is, et ma olen järgmine nädal korrapidaja koos Liisiga. See paneb paraja pinge peale! Ses mõttes, et vastutus on ju nii suur. Juba praegu sellele mõeldes hakkab higi ärevusest voolama ja ma juba otsustasin, et täna jään palderjaniga magama, muud lahendust ei leia
Aga et pealkirjast kinni pidada, siis..
Noh, mul on 1 sõbranna eks.. nime ma ei avalikusta!! Aga igastahes, ta on hästi selline, kuidas öelda. Okei, talle meeldib võrkpall. Ja siis ükskord me mängisime (väga hästi) võrkpalli. See oli võistlustel. Jah, me võitsime pronksi! Nüüd võin öelda käsi südamel, et ta on üks mu paljudest headest sõbrannadest!
Siiski-siiski, keegi pole (nii) täiuslik (kui mina). Nimelt ükskord tal oli selline lõbus tuju ja ta võttis jalgpalli ja lõi jalaga mulle jalgpalliga täiest jõust vastu nägu. See teebki ta eriliseks - ta avaldab oma arvamusi ekstreemsel moel, ja mulle meeldib see! Ses mõttes, et okei, see pole ilus. Aga kui nüüd päris aus olla, siis mulle see jõledalt meeldis! Päris vahva kohe oli! Mälestusi kui palju! Ei, kift tüdruk. Sügav kummardus!
Ta on Helena!

(PS! Helenale meeldib roheline värv, ma vihkan. Aga tema jaoks! Ainult TEMA!)

Mul on tunne, et see oli mu parim postitus üldse. Sest see tuli otse südamest.
Jah, elu on ilus. Isegi siis kui sajab!

Reede, 17 Oktoober 2008

VOL 2

..Sealne õhkkond oli nii mõnus. Kui natukene ringi käisid, siis nägid igasuguseid sponsoreid, kes olid omale väikse nurgakese teinud ja oma asju reklaamisid. Kohvi ja muid asju pakuti ning seal oli ka selline suurem söögikoht. Siis selline koht, kus olid seinal Rootsi kunagised tenniselegendid ja nende reketid, ühes kohas sai tennisemängu mängida ja muud sellist. Põhimõtteliselt olime terve päev seal. Iga mängu lõpus olin ma üks nendest väikestest 10-aastastest kes jooksuga väljakuservale läksid ja autogrammi nurusid. Nii vahva. Muidugi sain ma alati peaaegu kõige esimesena, sest sirutasin oma käe sujuvalt nendest kõigist üle:D Kui mängud läbi, mõtlesime, et võiks minna välja. Nii tegimegi, läksime kesklinna, kus põhiline ööelu käis ning otsisime kohta kuhu ennast maha istutada. Seal on enamustes pubides (rääkimata klubidest) 23 piirang, niiet meil läks natukene aega enne kui saime minu kuhugi sisse räägitud:D Veetsime lõbusalt aja ära ning siis läksime lahku.Seal metroojaamades on öösel rohkem inimesi kui päeval ja tegelikult on seal suht rõve olla. Kui metrood ootasin, siis seal seina ääres oli täpselt 3 oksehunnikut. Ja siis leidub igasuguseid, kes kas laulavad või niisama lõugavad. Tegelikult mulle meeldib sealne inimeste mitmekesisus, seal leidub nii erinevaid inimesi nii stiili, nahavärvuse või rassi kui üldse üldise väljanägemise poolest, et kohe huvitav on jälgida. Solnasse (ehk siis kohta kus mu vanaisa elab) jõudsin ilusti, aga edasi ma ei osanud enam orienteeruda. Valges oli kõik lihtne, aga pimedas oleks nagu hoopis teine maailm olnud. Niisiis ma tegin tervele Solna Centrumile ringi peale, kuni lõpuks õige tee leidsin (Solna Centrum on tegelikult lihtsalt 1 suur maja, hehe, aga ikkagi!). Laupäeval laevale. Hommikul magasin, lõunal käisin Solnas ringi ja siis läksingi juba laevale. Mul oli nii minnes kui tulles 4ne naistekajut, ehk siis seal pidi tegelikult olema veel 3 naist peale minu. Aga nii minnes kui ka tulles avastasin ennast seal üksi laiutamas, mõnus.
Hommikul oli Endrik vastas ja me läksime Kalamaja sauna, väga lõõgastav. Õhtul oli mul selline tunne, et ma tahan kooli minna. Eriti imelik, aga mulle meeldib see tunne. See on nagu mingine igatsus, mis sai rõõmsalt minema pühituks esimese koolitunni jooksul. Nii palju siis sellest tundest!

Eile oli Coca Cola Plazas "Detsembrikuumuse" esilinastus 6 saalis korraga. Kuna Getu isa on selle filmi produtsent ja ta selle värgiga seal seotud on, siis sain ma sinna riietehoidu töötama. Päris uhke värk oli, punane vaip ja kõik näitlejad ja asjad, me saime oma töö eest siis ka esilinastust näha ja pärast toimus Balti jaama juures ka afterparty. Film ise oli mu meelest selline tõetruu, palju laskmist oli ainult. Alati kui ma eesti filme vaatan, siis ma hakkan võrdlema mingi ameerika filmidega või muude maade omadega ja siis tundub eesti oma kuidagi hädine. Ma ei tohiks nii teha. See film oli meie väikse rahvuse kohta väga hästi tehtud!

Nüüd lippan kooli, vist on aeg!

Someone was missing....

VOL 1

Tervitused Stockholmist!
Praegu istun Solna Centrumi raamatukogus netis ja mul on 11 minutit veel aega. Ma vihkan kui mu aeg on piiratud, paneb pinge peale.
Igastahes, neljapäeval j6udsin ilusti kohale. Laeva peal oli hirmus, sest just samal s6idul toimus mingine venelaste projekt ja sellega seoses igasugusd konverentsid ja asjad, nad broneerisid selle show bari seal terveks 6htuks ära, niiet kuni kella 23-ni möirgas seal tantsusaalis mingi vene möla. Tegelikult ma käisin ka seda vaatamas ja ega lauljal endal tegelikult viga polnudki, ainult et ta kruttis k6ik teised venelased nii ylesse, et nad seal päris hulluks läksid ja kui k6ik see jama l6ppes, siis olid k6ik kohad pudeleid ja asju täis, ega venelane ju saa ilma alkoholita. Umbes kolmveerand laeva rahvast olid venelased. Ma ei teadnudki, et mulle nad niiv6rd pinda v6ivad käia, ju siis ikkagi on see k6ik kunagi ka mulje jälje kylge jätnud.
Neljapäeval läksin vanaisa juurde. Vanaisa on mul selline, et tema ainult räägiks. Ja ta räägib yhte ja sama juttu mitu korda. Niiet kui alguses huviga on v6imalik kuulata, siis m6ne aja pärast teed sa juba omi asju ja ta räägib edasi, ta ei saa aru, et tema jutt ei paku enam huvi. Aga ma saan temast ka aru, vanadele inimestele meeldib endast jä yldse elust rääkida ning eks ta m6istab ka, et teda enam väga kauaks pole jäänud ja seega tahab ta k6ik oma tarkused ja asjad sydamelt ära rääkida, et siis rahus manala teele minna.. (ps. ta pole mitte haige, vaid lihtsalt suhteliselt vana)
Neljapäeval käisin veel korra seal tennisehalli juures ära, kus Stockholm Open aset leidis. Liiga hull, ma läksin nii elevile lihtsalt seal ringi vaadates, ilma sisse saamata, sest piletid olid mul reedeseks veerandfinaalideks. 6htul saatis Gustav mulle s6numi, et ootab plakatiga mind kell pool1 seal hallis. Järgmine hommik olingi seal kohal ja me riputasime sildi "We miss you, Rog!" ylesse. Alguses pidime riputama "Someone is missing..." ja siis Federeri pilt juures, aga ta ei saanud kuskilt vist seda Federeri pilti (ma ei tea kuidas kyll?), niisiis pidime leppima sellega...

Ok, mu aeg saab kohe täis

to be continued......

Darf ich zurecht eingebildet, eitel und zufrieden bein?

..ma ei mäleta, mis see tähendas.
Ma mõtlesin, et peaksin postitama iga päev oma tegevustest ja asjadest. Nagu endale, mitte avaldama. Järsku tekkis nii suur huvi lugeda vanu postitusi ning mõelda tagasi kõigile toimunule, kuid justkui enam ei mäletaks detaile. Ma tean, et ma ei suudaks iga päev kirjutada. No võib-olla suudaks, aga siis oleks 2 lauset max. Ja nii on ka igav onja. Ja miskipärast tuleb mul kirjutamise isu alati hilisõhtul, just siis kui oleks vaja magada, nagu näiteks praegu..

Igastahes, mingi kamm käib praegu mul siin ümber, kus mina olen õnnelik pealtvaataja, jumal tänatud. Ma polegi ammu mingi keerulise suhetesündmuse keskmes olnud ja mul on selle üle hea meel. Ma alati mõtlen, et sellised nääklemised on möödaminevad. Nad tulevad ja nad lähevad ning need ka unustatakse kas siis kiiresti või vähem kiiremini. Täielik energiakulu ju. No ma saan ka aru, et täiesti vältimatud need ei ole, keegi ju ikkagi teeb kunagi kuskil vea, aga siiski. Jah, tunnetega on raske võidelda ja veel raskem on neid alla suruda, aga proovida ju võiks..sest elu on seda väärt, ma loodan.

Lisaga saame hästi läbi. Lisa, kui see üldse enam mainimist vajab, on meie üürnik Saksamaalt. Väga armas, sõbralik, loov ja tark inimene. Uudishimulik ka. Mu meelest peab olema inimene uudishimulik. Teadmisjanuline. Nii kahju kui selline omadus puudub, sest siis ei tunne sa mingit naudingut millegi uue avastamisel või millegi huvitava teada saamisel. Nagu oli näiteks Holden. Ta oli minu arust nii tark, olgugi et tal haridus oli puudulik. Ta tundis nii hästi elu ja inimesi, tundus nagu ta oleks suuteline laskuma sügavatesse diskussioonidesse ükskõik mis eluvaldkonnas. Ja sellised inimesed, olgu nad siis olemas või ei, inspireerivad mind ja panevad mind mõtlema. Mõtlema ja kahtlema selle üle, et kas kooliharidus on tõesti siis nii oluline, nagu kõik seda peavad? Äkki peaks inimene just rändama ringi, mitte lugema inimestest kes ringi rändavad. Äkki peaksid nad sukelduma päikseloojangul Punases meres, mitte imetlema neid tohutuid värvigammasid bioloogia õpikust. See on kahe otsaga asi, sest selleks, et ringi rännata, on vaja RAHA. Raha ongi elu alus, tuleb välja. Sest selleks, et raha saada, on vaja head töökohta. Et head töökohta saada, vaja õppida. Aga et õppida, on vaja jälle raha. Vastik nõiaring! Okei, ma ei räägi koolist kuni keskkoolini, aga peale seda. Ja selleks, et sul raha vaja ei läheks (tegelikult ju ikka läheb!), pead sa olema geenius. Nutt tuleb kurku. Elus on ju nii palju muid toredaid asju kui raha!


Eile just kirjutasin arutluse teemal "Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik?". Seal tekkis ka, lugedes õpikut, selline tunne, et liiga palju mõeldakse vanadele inimestele. Ma nüüd tegelikult ei teagi, sest tegelikult on probleem ka vanade inimeste toetamise osas. Nimelt maksavad hooldekodud kuradima palju ja riik ei taha üldse sellesse värki investeerida. Jälle mingi vastuolu mu mõtetes. Aga igastahes oli seal öeldud, et demokraatlik ei ole mitte rikas maa, vaid maa kes on jaganud rikkust VÕRDSELT igasse kihti. Võib-olla on meie riik küll demokraatlik, aga seda siis selles mõttes, et ta on jaganud raha igasse kihti VÕRDSELT VÄHE! Jep, Eesti riigi eelarve on miinustes ja minu tühjasid mõtteid täis pea ei pea sellistele asjadele mõtlema. Eelkõige pean mõtlema iseenda ja oma tuleviku peale, natukene ka keskkonnakaitse, kodutute loomade ja kõige selle peale, mis börsil toimub ning et mida homme selga panna. Ideaalis võiksin muret tunda ka globaalse soojenemise pärast. Tegelikult peaksin mõtlema praegusele hetkele. Huvitav. Öeldakse, et "tuleb elada hetkele", ehk siis keskenduda sellele, mida sa praegu teed. Aga kui ma praegu mõtlen pingsalt tuleviku peale ja räägin sellest kellelegi, siis tema ütleb midagi sellist, et "ära muretse homse pärast, ela hetkele". Aga kui ma mõtlen tulevikule, siis ma ju elangi hetkele, sest ma tol hetkel keskendun tulevikule mõtlemisele! Tuleb välja, et ma siiski olen geenius ja elu on mu ees valla! Täna tuleb hea uni

Küsimus suurele ringile: Kas akrofoobid (kõrgusekartlikud inimesed) lähevad ka taevasse? Kas nad on selle tõesti ära teeninud?

A ja nüüd O

Ma kogu aeg kirjutan siia ja salvestan draftina, aga ei postita. Kuidagi ei julge.. Ja siis kui postitan, on jutt väga igav. Mainitu on kõik alljärgnev:

Suvi on olnud tore, tegemisi on olnud palju. Palju palju! Pole olnud sellist päeva (on, aga vähe), kus ärkaks ülesse ja lihtsalt istuks kodus ja vinnaks päeva õhtale mitte midagi tehes. Tegevust jätkub ja jätkub küllaga, see on mõnes mõttes erand teiste suvede kõrval. Suved on küll alati teguderohked, aga puhkepäevi jääb üle rohkem kui üks. Mulle meeldib rohkem selle aasta suvi, ma ei tunne, et need lebopäevad mulle hästi mõjuvad. Mu pea läheb umbe toas passimisest, isegi mitte toas passimisest, vaid lihtsalt sellest tegevusetusest. Süütunne tuleb ka, noh see, et nagu poleks midagi teinud, päev ei ole kordas (kuigi see ju nii pole). Isegi kui on, mida teha, siis ma seda teha ei viitsi kui ma kodus olen. Neid majapidamistöid ma mõtlen siis selle all, lihtsalt ei viitsi. Hommikud on jälle erandid. Ärgata puhanuna on mõnus ja seda normaalsel kellaajal, mitte lõunal. Juua tass kohvi terrassil on mõnus.. seda kõike üksi teha on mõnus! MÕNUS MÕNUS MÕNUS SUVI, kui vaid ilmad oleksid soosivad! Vihm käib õudselt pinda! Mingi periood käis tuul, nüüd vihm. Rikub nii paljud asjad ära ja nuriseda ilma üle suudaks ma isegi magades.

Leigo oli ka päris mõnus. 2 pala olid head, ülejäänu..ei tea. Esimene oli see Peer Gynt'i morning mooood ja teine oli metsa mingi koopas, mulle ei tule nimi meelde.. tahaks praegu laulda seda!!
Ma ei ütleks, et mulle klassikaline muusika ei meeldi, ma oskan seda nautida kui vaja, aga mingeid erilisi meeliülendavaid tundeid see mus ei tekita, külmavärinad üle ei käi ja jalgu nõrgaks ka ei võta. Meie kõrval aga istus üks eakas naine, kes terve kontserdi aja pühkis pisaraid. Ma mõtlesin, et on 2 võimalust - kas see vanem naine on sügavalt klassikalise muusika austaja ja kuulab kodus seda kogu aeg grammofoni pealt ja nüüd seda vabas õhus kuulates on see lihtsalt liiga võimas ja hea, et olla tõsi ja õnnepisaraid pole ka ju ammu valatud. Või teine võimalus, ta elas just üle mingi traagilise sündmuse ja see sügavmeloodilise muusika ja kauni looduse hingemattev harmoonia tõi tas taasesile või lihtsalt esile kurbusepisarad, mida äsja haavata saanud hinges on teadagi kui raske kinni hoida..

Vahepeal oli Otepää laager, tegelikult alguses Otepää ja siis Madsa. Leigo oligi selle laagri nagu vahepala mul. Korra olin laagris haige, mingi viirus levis seal, aga ma ei andnud alla ja sain 2 päevaga terveks. Laagris sõitsime 2x rohkem kui eelmine aasta. Ratas näitas ka mis ta sellest kõigest arvab ja andis viimasel päeval otsad, õigemini läks kumm katki ja pidur ei funkanud enam. Aga Hawaii express lahendas mu mured. Kirpu nägin ka, täpselt samamoodi nagu eelmine aasta. Teistest kuulsustest nägin veel Veerpalu, Erki Noolt, Maed, Šmiguni koos oma põngerjaga. Üldse on see mingi popp koht, eelmine aasta rääkis Mart Juur seal Konsumi üleval riietepoes moblaga kõva häälega juttu, peaaegu karjus. Ju tal oli põhjust..

Ma tahan tunda ära inimeste tähtkujusid niimodi, et vaatan otsa, räägin natukene ja siis pakun täppi. Eile vaatasin Kahvli saadete kordusi ja ühes neist oli see Pauksoni daam. Ma teadsin enne juba Kiuri ja Võrno tähtkujusid, tema teadis aga Kiuri oma, aga ütles, et Võrno oma ei teadnud ja jättis meelega kodus järgi vaatamata, kuna tahtis proovida kas arvab ära. Muidugi arvas! Hannes Võrno on sõnn (kuke aasta), tema pakkus, et Võrno peaks olema mingine sõnni ja skorpioni segu. Ütles, et sõnn kipub olema selline flegmaatilisem, aga et Hannes seda pole, mille peale Hannes oli kiire teda parandama, et "no olen ikka küll!". Ma ei oska niimodi tähtkujusid ära arvata, ma ei tea mida ma pean tegema või lugema või harjutama, et ma seda oskaks. Enda arust tean tähtkujude kohta päris palju, ju ma siis tegelikult ei tea. Need horoskoopitüübid on tegelt ulmelised, peale selle et nad su tähtkuju ära arvavad, ütlevad nad ka su tõusumärgi ära ilma mingi vaevata!
Kui juhtubki nii, et ma ei saa presidendiks või maailmavallutajaks.. siis ma olen ostustanud, et hakkan istuma pargipingil, kutsuma inimesi kordamööda enda kõrvale ja hakkan harjutama tähtkujude ära arvamist. Teine võimalus - hakkan õhtuti tähti vaatama.. kas siis palja silmaga või teleskoobiga, mille ma ostan selle miljoni eest, mille kavatsen homme Bingo Loto saatest ühes võtta..

Lõpetuseks tervitaksin L, J ja B-d. Ma loodan et muskadel M, V, väike Q, Ü, Ä läheb hästi, eile just mõtlesin teie peale! Z, sind ma ikka veel armastan ja teid, W ja C vihkan rohkem kui iseennast!!!!!!!!!!

WIMBLEDON FINAL

This Wimbledon Final of 2008
Will long be the spark for many debates
Roger and Rafa - a match for the ages
Two men whose feats will fill myriad pages

Fans of both players were given a treat
In this epic match that brought all to their feet
Like fiercely fighting lions devoid of all "nerves"
Using all of their might throwing each other curves

With the fifth set tied at 7 - 7
Fedfans saw hell in Wimbledon heaven
For Roger was broken, Nadal then prevailed
To many a cheer and more of a wail

CONGRATULATIONS, nonetheless, to Rafael Nadal!
At least for today he is standing quite tall.
Maybe Roger looked back on his first Wimby win
And well knew the glow Rafa was in
He smiled as he praised his feisty young foe
This World Laureus man would NOT air his woe

The world stage of tennis was blessed on this day.
Numbers One and Two brought their best to the fray
In the challenges ahead of our Legendary Man
He'll rise to the occasions, many more to command

CONGRATULATIONS, FINALIST!

You proved you're the phoenix to rise up from ashes
Let no man dismay you or dish out any lashes
You're already the standard for all players to follow
Let that fact negate any feelings too hollow
Onward to the Olympics and a hard court season
We support you forever for obvious reason

poolik suvi

Justkui eile oleks olnud kui ma siia kirjutasin oma eelmisest suvest. Eriti haige on praegu mõelda, aeg paneb ülehelikiirusel:S

Igastahes, tööl ma enam ei käi. Asi oli nii, et peale eksamit sain endale Prismasse tööotsa. Selline suhteliselt levinu - paned mingis sulle määratud osakonnas kaubad letti ja niimodi teatud tunnid ja korras. Käisin siis paar nädalat ja siis tuli laager 2 nädalat. Laager oli selline nagu ta on olnud viimased aastad. Selline täielik puhkus kõigest, teed ainult seda mida sulle meeldib kõige rohkem siin ilmas teha ja niimodi lihtsalt päev-päeva järel. Hiiumaa on ikka fantast koht, väga südamelähedaseks saanud. Ülihea on minna iga päev enne südaööd magama, ärgata hommikul kell pool9 puhanuna, minna hommikust sööma ja kohvi jooma ja siis trenni, seejärel jälle sööma ja siis on vaba aeg ja õhtul jälle trenni ja peale seda õhtust sööma. Tundub ehk tüütav, aga minu jaoks oli see pigem rutiin, millest lihtsalt ei tüdine kunagi. Ma alati ootan laagreid, ma ei saa aru inimestest, kes neid vihkavad. Just ühe tüdruku õde ütles, et pidi järgmine päev minema laagrisse, aga ei taha üldse minna ja ei julge emale öelda. Miks ei valita siis laagreid oma meele järgi? Või ema-isa sunnivad oma tahtmist peale, et minna ei taha? Ma ei mõista veel seda.
Ma tahaks nagu pikemalt laagrist rääkida, aga mõtlen, et ehk see on mõttetu, sest mul on ju kõik meeles ja pildid ka olemas. Getu on kirjutanud ikka pärist väiksest peale iga reisi peal olles reisipäevikut, iga päev kirjutas ülesse mis ta tegi, mis ta mõtles, mida teised ütlesid ja tegid ja üldse info, mis ta reisilt talletas. Nüüd tagasi vaadates ja neid päeikuid lugedes ütles ta, et nii paljud asjad on tegelikult meelest läinud ja mida ta nagu üllatusena loeks oma reisipäevikutest. Need pisiseigad ja tunded ikkagi kaovad mälust aja jooksul, ehkki üldpilt ja tähtsamad asjad on meeles. Niiet olen oma otsuse teinud.
Esimene päev kui hommikul sättisin veel laagriasju kokku, tuli meil emaga järjekordne tüli. Tüli oli sellepärast, et ma olin ühel õhtul võtnud külmkapist tema suure GINi, põhjust oli võtta, aga miskipärast ei olnud põhjust talle sellest teatada, mis on tegelikult väga nõme minust. Niisiis olin duši all ja kui ema teada sai, et ma selle võtsin, siis ei huvitanud teda enam see, et mul suhteliselt kiire oli, vaid korraldus oli, et GIN peab olema enne laagrisse minekut külmkapis olemas. Juuksed märjad, mingi jope seljas, plätad jalas ja paduvihmaga väntasin ma siis rattaga poodi ja tõin talle ta GINi, ma olin kiire kui tuul. Tüli lahendatud, oli kohe minek. Kärdlasse sõit oli tavapärane, Kärdlasse jõudmine nii tuttav ja hea, tunne oli hoopis teine. Ööbisime samas õpilaskodus, kus eelmine aastagi, ainult et seekord olin ma all kaheses toas Kirsiga. Meiega olid laagris veel need samad soomlased Oulust, kes eelmine aasta korraks Otepäälgi olid. Nemad on ka juba nii omaks saanud. Getu tuli ka mõne päeva pärast laagrisse, super. Getu on ka omamoodi eksemplar, tegi 2 aastat korraga (11.-12.klass) ja sai kuldmedali! Ju tal siis nupp nokib. Mingi teema on mul selle inimeste jälgimisega, see laager eriti. Eriti põnev on vaadata inimesi enda ümber erinevates situatsioonides, eriti inimesi keda sa arvad hästi tundvat. Avastad kogu aeg midagi uut. Aga kui nüüd edasi minna, siis esimene päev oligi kohe trenn, harjusime väljakutega, nägime meie vana head Tiiut, kellel jutt jookseb ja jookseb ja jookseb..aga kuhugi ei jõua. Aga ta on tubli, ta hooldab neid väljakuid niivõrd hästi, et need on pea et täiuslikud. Ta on täpselt selline, et kui seal kohapeal olla, siis ta on selline naljakalt tüütu, ta ainult seletab ja seletab, keegi talle ei julge öelda (võbolla on see teatud austuse pärast tema vastu) ja kõik lihtsalt naeratavad ja näitavad sellist võltsi huvi ta jutu vastu. See nagu justkui tüütaks ära pikapeale, aga kui järgime aasta tagasi tulla, siis on ikkagi selline armas ja naljakas jällenägemisrõõm, kõik nagu umbes nägu muigel ütleksid, et nonii, jälle seesama vana hea Tiiu, kelle jutul pole küll otsa ega äärt, aga ilma kelleta me nendel samadel headel väljakutel mängida tegelikult võibolla ei saakski.
Kui esimene vahetus oli läbi, läksid osad minema ja peale tulid väikesed. Eriti energilised! Jumal tänatud, et need pisikesed energiapommid oma energia vähemalt millessegi kasulikku kulutavad. Ühesõnaga värske veri tuli peale ja see tähendas, et me pidime olema abitreenerid ka aeg-ajalt. Mis on omamoodi lõbus. Nad on nii uudishimulikud ja toredad ja asjalikud. Alati valmis tegema kõiki asju rõõmu ja innuga. Praegu tuli naeratus näole kui neid meelde tuletasin.
Laagri lõppedes pidin ma minema järgmine päev kell 7 hommikul tööle. Tagasiteel praamis suutis Getu mind niivõrd mõjutada, et ma muutsin oma plaane täielikult. Ma ei tea kuidas tal see võime on, aga igastahes helistasin ma sel samal päeval oma bossile ja ütlesin, et kodus tekkisid arusaamatused ning ma kolin Tartusse isa juurde ja mul pole võimalik tööl käia. Vot selline alatu vale, hädavale. Ma ei tea küll kas ma selle valetamise koha pealt õigesti käitusin, aga igastahes järgmine päev oli mul leping lõpetatud ja ma ei tundnud mingit süütunnet või kahetsust. Ma usun, et käitusin vastavalt oma tunnetele. Ma tundsin, et ma vajan rohkem ikkagi vabadust. Ma tean, et järgmine suvi ma pean nii ehk naa minema tööle, ma arvan et mul ei jää muud üle. Ja kuna mul on veel paar võistlust, mis oleks olnud täpselt töö ajal ja millest ma tahan osa võtta, kasvõi sellepärast, et ma mängin viimast aastat tüdrukud-18 grupis, edasi saaks ehk kas ainult harrastajate võistlustel mängida, mis oleks peaaegu, et mõttetu või siis tudengite omadel, mis arvatavasti mind ka ees ootavad.
Niisiis nüüd ongi nii, et homme ma lähen Haapsallu võistlema ja ma niii ootan! Just selle seltskonna pärast, see aura on nii meeldejääv. Getu käis just siin ja me pikalt tuletasime meelde vanu võistlusi ja üldse vanu aegu, kuidagi hea oli. Ta ütles, et sai eelmine päev oma elu parima komplimendi - talle öeldi, et tal on ikka kuradi hea DNA:D
Siis on veel üks teema, millest ma ei julge eriti rääkida. Aga kuna ma mingi mõtte tahan kirja saada, siis ma ütleks, et kuidagi segane on veel. Ma loodan, et see aeg annab ülehelikiirusel lennates ka sama kiiresti selle selguse. Teda näha vahepeal nagu ei tahtnudki, ei teadnudki kas igatsesin, praegu tunnen et igatsen natuke ja tegelikult oli küll hea, võibolla peaks lihtsalt natuke nautima rohkem. Samas mul ei ole veel mitte midagi praegu selge enda peas ja ma ei taha siin mingit salapärast jama ka ajada.. no ma ei tea miks ma siis ka vastavalt ei käitu..

Mu ema läks ka just täpselt siis kodust ära kui ma laagrist naasesin, mis tähendab seda, et nädal aega on kodu minu päralt ja ka seda, et see on umbes 3x rohkem sassis, kui muidu ja mis mulle üldse ei meeldi ja mis on ka kahjuks üks suuur paratamatus.
Tahtsin lihtsalt vahepeal oma mõtted ja teod kirja panna, äkki pärast pole enam nii selgelt meeles. Ma just mõtlesin, et kui oleks veel 8. pöialpoiss nimega Unustaja, siis oleksin see mina...

pre-match

Nii, käes on see hetk. Ja ma ei mõtle eksamit!
Homme on siis French Openi finaal, Fed vs rafa, kolmas aasta järjest. Ja erinevalt eelmistest aastatest ei vii ma oma ootusi kõrgele, lootusi aga küll. Ma ei ole siiani aru saanud, mis oli põhjuseks eelmiste aastate kaotustes. Kas see, et Rafa siiski ongi tõesti saviliival niivõrd hea, et tema vastu ei saa praktiliselt keegi (kuigi Fed ju ometigi teda eelmine aasta liival võitis, järelikult ta on võidetav) või on kaotuste põhjusteks olnud need kasutamata võimalused (eelmise aasta break point conversion 1/17!!!!)? Nii palju on igasuguseid spekulatsioone, igal ühel on oma arvamus, aga see, mis on tegelikult tõsi, seda ju teab ainult Federer, kui temagi.
Kui Mats Wilander esimest korda Eurospordis oma suu lahti tegi, jättis ta mulle väga hea mulje. Tal on selline väga mahe hääl ja loogiline, sorav jutt. Aga see video, mille ta oma blogis avalikkuse ette tõi, muutis minu ja ma usun, et ka paljude teiste arvamust temast, mida ta nüüd nii väga kahetseb. Seal videos ajas ta sellist iba, et on väga tõenäoline, et kaine ta seal ei olnud. Ajas mingi pool tundi enda arust väga tarka juttu sellest, miks Federer kaotas 2006. a FO finaalis, kasutades ebasündsaid väljendeid ja muud sellist. Ühesõnaga väga segane, aga igaljuhul seesama video sai väga tugeva kriitika osaliseks ka Fedi enda poolt, vaatamata sellele, et Fed selline suhteliselt viisakas ja püüab võimalikult tahaplaanile jääda (tenniseväliselt ma mõtlen).
Niisiis oli nende kahe vahel need 2 aastat selline vaikuseperiood, kumbki nagu otseselt midagi ei öelnud ega maininud sellest nö. riiust, mis nende vahel kõigi silmis oli. Nad justkui vältisid teadlikult teineteist. Ning nüüd, peale seda pikka perioodi vaikust, tegi Mats Wilander Eurospordile Federeri intervjuu. Püüa sa vältida maailma nr.1 jahtimas oma kõige ihaldatumat tiitlit kui sa töötad Eurospordis ja teed iga päev mängijatega intervjuusid ning kui sul on isegi oma saade..
Interjuu oli selline päris kena, mõlemad olid taktitundelised, Federer nagu alati viisakas ning Mats isegi vabandas selle eest, mis ta tollal ütles. Avalikult. Tundub, nagu ta kahetseks seda ja nüüd isegi mingil määral püüab seda heastada, kiites Federeri alalõpmata ja öeldes, et ta loodab teda näha French Openit võitmas. Ma ei saa aru ainult sellest, et kui ta öeldut nii väga kahetseb, siis mis kuradi pärast ta alles NÜÜD vabandas selle eest?... 2 aastat hiljem?? Aga noh, parem hilja kui mitte kunagi eks..
Video ise on siin: http://eurosport.yahoo.com/video/02062008/58/federer-itw.html
Peale seda vabandamist on mul Matsist vastakad arvamused. Ta meeldib mulle kommentaatorina, on ju raske inimest vihata, kui too muudkui kiidab Federeri:D Ei, aga tegelikult on tõesti tema juttu huvitav kuulata, selline väga põhjalik. Aga kohati mulle jälle tundub, nagu ta loobiks suvalt välja mingeid enda välja mõeldud fakte, mis tema arust peavad paika, aga mis on jällegi nii vaieldavad. See selleks, ma usun, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta mulle ka sümpatiseerima, tegu ju ikkagi legendiga.
See jutt oli selline, et paljusid see niikuinii ei huvita ja aru sellest on ka tennisest mitteteadjatel raske saada. See oligi vist rohkem selle jaoks, et mu enda mõtted kirja panna.

Nüüd siuke teema, et ma ei saa vahel aru oma vanematest ikka. Ema just eile ütles, et nonii, homme on laupäev ja saab kaua magada, homme kui ärkame, siis joome koos kohvi eks, head ööd ja magama. Ärkan hommikul ülesse, vaikus. Lähen alla korrusele, ema voodi tehtud, ema pole. Meil on praegu selline värk, et esiuks on katki, seega käime rõdu kaudu ja kui ära lähme, jääb rõduuks lahti. Niisiis vaatan allkorrusel ringi, esiuks on nii nagu ta ikka on, katki ja lukus, rõduuks on KA kinni ja lukus.. aga ema ei ole. No üldse ei saa pihta, mõtlen, et kõik uksed on kinni, järelikult peaks ta nagu olema kodus, aga ometi teda ei ole ju! Siis vaatan kõik aknad ükshaaval läbi, et mine sa hullu tea, äkki läks akna kaudu?!? Ei, aknad ikka nii nagu nad muidu on. Helistan mobiilile, välja lülitatud. No ei saa mitte pihta ikka. Kuigi millest ma nüüd aru saan, on see, mida mu ema ja isa võisid tunda neil hetkedel, kui mina olin kuskil ma ei tea kus ja kui mind mobiililt kätte ei saanud. Tollal mõtlesin küll, et no miks nad mind ei usalda, minuga ei juhtu ju midagi, ega ma loll ole. Aga see muretsus ja kripeldus ikkagi ju on, eriti kui tegu on lähedase inimesega. Niisis tõden, et ma olin hommikul ikka tõsiselt mures, arvestades veel seda, et tavaliselt on mu emal mobiil 24/7 sees ja kätte saan ma ta ka peaaegu alati, kui ma helistan (tavaliselt helistab ta tegelikult ise mulle). Mõtlen siis, et okei, loodan, et midagi halba ei juhtunud ja et ma muretsen ise üle, otsustasin hommikut tavapäraselt kohvitassi kõrval vastu võtta. Ma tundsin kuidagi isegi mingit viha ema vastu, et misjaoks ta niimodi peab tegema? Pärast käisin isa tööjuures koristamas, seal koristades äkki heliseb mul telefon, kõne tuleb mingilt tundmatult numbrilt, võtan vastu ja siis kuulen ema ja kellegi mehe häält omavahel arutamas: "Kas ma vajutan siia nupule?" "Jah, siia, siis l'heb valjuhääldi peale" "Oota aga ei, miks valjuhääldi, halloo?" "Ei ei, siia, siis kuuleb kõvasti häält, las ma ise, hallooo, kas keegi on toru otsas?" Ütlesin, et "Jah, olen küll muidu" Siis võttis mu ema telefoni üle ja ütles mulle, et tema on Naissaarel! Vot kus lugu.. tema ja Naissaarel, eino tore! Pärisin siis, et mis maagilisel kombel ta kodust välja sai, ta ütles, et oli esiuksest läinud, et see olevat korda läinud ajaga. Mis mõttes ajaga korda läinud, niisama seistes..? Aga noh, hea seegi. Ma juba kodus hullult nuputasin ja mõtlesin, et äkki viisid vargad ära ja igasugused sellised mõtted, alati ju tuleb halvim versioon peast läbi mõelda.. ma teen alati seda, aga alateadlikult. Aga vot kui mina kasvõi korragi ei võta telefoni, siis helistab ta mulle umbes 20 korda järjest, ühe minuti jooksul. Tema põhimõte on see, et kunagi ma ju ikka vastu võtan, seega tasub ainult helistada ja helistada ja helistada... ja kui kätte saab, siis pean ma pikalt aru andma, et miks ma tema kõnesid vastu ei võta. Teeks ka üks hommik nii, et tõmbaks kuhugi saarele ära, kõik seitse asja kaasa ja telefoni vastu ei võta. Asi peab olema ju ikka vastastikkune, eks.

Ma ei tea, ta on naljakas, mulle igaljuhul ta meeldib koos oma (minu meelest) suurte vigade ja väikeste kiiksukestega.

Nüüd aga keemia, oleee. Eksamitest ei viitsi üldse rääkida, väga igav teema!
Homme hoian aga mina kell 16.00 RF-ile pöialt.. tulgu, mis tuleb, aga ÜKSKORD TA VÕIDAB NIIKUINII! hehee:D

Vaene French Openi trofee on kõik need 3 aastat pidanud kannatama Rafa hammaste all:

See, mida aga tegelikult sisimas vajab, on hellus...

vahepala

Teate. et väga suur vahe on sõnadel lapselik (lapsemeelne) ja lapsik. Minu arust on iga inimene sisimas lapselik, aga hoopis teine asi on see, kui inimene on lapsik.
Ma mäletan, et kui olin 15, mõtlesin, et ma olen jube tark. Ma arvasin, et ma tean kõiki asju suhteliselt hästi ja mõistan erinevate probleemide tähendust ja tõsidust ilma, et peaksin neid kogema. Võib-olla on see praegugi nii. Igakord kui keegi mulle räägib oma mingist probleemist ja ütleb näiteks, et "Ah, sa niikuinii ei mõista mind", siis ma olen justkui sisimas vihane, et mis mõttes ma ei mõista, mõistan küll!! Aga samas kui mul on endal mingi probleem ja ma seda teistele räägin, siis tunnen justkui teeksin ma seda ilmaasjata, mõtlen, et nad ei saa minust niikuinii aru, aga alati on hea kellelegi oma muret kurta, kergem hakkab lihtsalt. Milleni ma oma jutuga jõudsin, on see, et ma tegelikult ikkagi ju saan aru, mida inimene tunneb, kui ütleb, et "Ah, sa ei saa must aru", sest et ma ise ütlen ja mõtlen ju samamoodi:D Aga on vist ikkagi nii, et probleemi ennast (ja selle all kannatajat) mõistame me päriselt alles siis, kui oleme selle ise läbi elanud...

Teine teema, millel mõte pikemalt peatuma jäi, on saladuslikud inimesed. Ja kas inimesi tõmbab nende poole? Kas saladuslikud inimesed on sellised vaga-vesi-sügav-põhi tüüpi, kes ei räägi palju, on pigem vaiksed ja tagasihoidlikud ning kes hea meelega väldiks tähelepanu keskpunktis olemist? Saladusliku ja igava inimese vahel on väga habras piir, samamoodi nagu ka geeniuse ja hullu, Küll habras piir, ent ometi on nad niivõrd eristatavad. Minu jaoks on saladuslik inimene selline suhteliselt vaikne, ent temas on peidus miskine asi, mis temas aeg-ajalt võimust saab ja esile tungib (tavaliselt just tähelepanu keskpunktis olles), kuid mida ta enamus ajast tugeva kooriku all hoiab. Aga see on seal olemas. Ja see teadmine tekitab tunde, et tahaks õudselt uurida, mis seal veel peidus on. Kindlasti palju. Aga kuidas küll selle kõik sealt välja koukida? Ma tean paari sellist inimest, kusjuures siitsamast enda ümbert... ja mu uudishimu on meeletu!!!

naljakas elu

** Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover.

** Some see things as they are and say, "Why?" I dream of things that never were and say, "Why not?"

** The best way out is always through

** Elu ei tohiks olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilunud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda: "Issver, milline reis!!!"

(orksist varastatud)

**Brick walls are there for a reason; they let us prove how badly we want things

*** "It is not the critic who counts: not the man who points out how the strong man stumbles or where the doer of deeds could have done better. The credit belongs to the man who is actually in the arena, whose face is marred by dust and sweat and blood, who strives valiantly, who errs and comes up short again and again, because there is no effort without error or shortcoming, but who knows the great enthusiasms, the great devotions, who spends himself for a worthy cause; who, at the best, knows, in the end, the triumph of high achievement, and who, at the worst, if he fails, at least he fails while daring greatly, so that his place shall never be with those cold and timid souls who knew neither victory nor defeat."

- Theodore Roosevelt (üks parimaid)

Jälle uued

Mul on praegu selline tunne, et läheks ära. Õues sajab vihma ja tegelikult on ju sellise ilmaga kodus mõnus olla, soe, kuiv. Mul on ka tavaliselt, aga praegu pole. Ma jäin praegu hullult mõtlema, et miks ma tegelikult lasen minust peaaegu mitteolenevatel asjadel oma meeleolu rikkuda? Ma tean, et see on vaid praegu nii ja see läheb üle mõne aja pärast, alati on läinud. Seega ma ei hakka üldse sellele liigset tähelepanu pöörama ja seda siin esile tõstma. Martina ütles Itaalias lause, mis mulle hästi meelde jäi... Kairi istus mingise ääre peal ja oli vist mõttes, tundus justkui oleks ta nukker. Martina tuli juurde ja ütles, et "Smile, Kairi!" Kairi vaatas ta poole ja muiatas ma usun ning Martina ütles läbi naerusuu temale omase käheda ent valju häälega, et "Remember, always smile!" Mu ema ütles kunagi, et tihtipeale on inimestel, kes pidevalt naeratavad palju rohkem muresid hinge peal ja läbi elatud, kui neil, kes muudkui mossitavad, lihtsalt nad on õppinud oma muredest üle olema..naeratusega.

Ma mõtlesin, et kirjutan siis ka veidikene Itaaliast:

Como järv

Läksime sinna kohe teisel päeval vist. Käisime seal mingis linnakeses, anti ka vaba aega, mille mina sisustasin oma fotoka ära kaotamisega. Seejärel läksime järve peale, kus olid meeletult ilusad vaated mägedele. Peatusime mingite saarte peal, tegime ühes pargi moodi kohas pikniku, vaade oli jälle kirjeldamatu. Siis käisime veel ühes villas, millel oli ülisuur aed ja kus kasvasid igasugused lilled ja värgid. Villas sees käisime ka ringi ja siis rõdul, ei pea vist mainima, et vaade ilus oli.

Veneetsia

Eriti vihmane päev, nagu oli ka oodata. Ärkasime kell 5.30 hommikul, vähemalt mina. Sõitsime 4h bussiga, enamus magasid. Veneetsias olin korra enne käinud, kuid väga hästi ei mäletanud. Väga omapärane linn muidugi, kõndisime seal pika maa, et jõuda Marcuse väljakuni. Vihmane Veneetsia on eriti sünge ja selline..rõske ja rusuv. Päikeselise ilmaga muidugi hoopis teine asi. Välismaalasi oli palju.

Milaano ise

Olin ette kujutanud teise pildi Milaanost, mõtlesin, et see on kuidagi suursugusem. Väliskohvikuid kujutasin rohkem olevat, aga neid ehk ongi suvel rohkem. Aga ega ma ei pettunud ka. Õhtuti on Milaano superilus ja vaade Duomo pealt linnale oli samuti uhke, samamoodi ka sealt tornist, kus pühapäeval käisime. Ilus linn ja ehitamist oli palju.

Pere ja inimesed

Ma arvan, et minu pere oli hea näide sellest, milline üks itaalia pere välja näeb. Söögilauas muudkui räägiti ja meile, kui rahulikele eesti turskadele kindlasti tundus, nagu nad õiendaksid teineteise kallal muudkui, vähemalt mulle tundus. Nad on nii äkilised ja nii kõva häälega ja itaallased on ju tuntud oma kätega rääkimise poolest, nii et rääkimise kõrvalt neil muudkui käed käisid igasse ilmakaarde. Ja minu arust sellised inimesed on lahedad, kes nii selgelt ennast väljendavad, ei ole mingid tuimad kalad. Kahju oli kohe ära tulla, sest sellised soojad kuumaverelised inimesed poevad nii kergesti südamesse...

Itaalia pole küll mu kõige lemmikum maa, aga ta on kindlasti seal kuskil üleval esiviies ja koht, kuhu ma kindlasti tulevikus tagasi lähen, kui võimalus tekib. Ja ma loodan, et itaallastel saab septembris siin sama lõbus olema, kui meil nende juures oli!

Mis edasi?

Nüüd lähen alla, igast huvitavad asjad vajavad tegemist..

Pildilisa:

vao

Neli kulbitäit vürtsi, kolm klaasi paljastusi, näpuotsaga intriigi ja maitse järgi elamusi. Kõik segatud äärmise hoolikuse ja tähelepanuga uudishimu kastmes. See on Pealtnägija.

naiste-eri

Naistepäeva puhul kinkis ema mulle raamatu "Ole enda astroloog". Mina kinkisin talle lause "Ilusat naistepäeva!". Ta teab, et mul kipuvad minema meelest ära sellised tähtsad asjad nagu sünnipäevad ja igasugused muud tähtpäevad, ja mingil imelikul kombel ta nagu ei paneks seda ka pahaks.. kuivõrd teen seda mina ise. Ma tean oma ema läbi ja lõhki ning ma saan aru, et tema jaoks ei ole oluline kingituse suurus, hind või üldse selle olemasolu. Ta on selline omamoodi, tema jaoks on tähtsal kohal sellised tavalise inimese jaoks suhteliselt ebaolulised asjad. Ta väärtustab mingeid teatud hetki, mis tema enda sõnade järgi on talle "pühad". Mõnikord tundub mulle aga, et ta nagu kuidagi pingutaks üle selle kõigega, justkui teeks sääsest elevandi (heas mõttes siis). Aga ma olen tõdenud, et ta tõesti ongi selline ja ta päriselt ka naudib selliseid hetki. Näiteks kui Egiptusest tulime ja olime lennuki peale minemas, haaras ta mu käest kinni ning ütles "Oota üks minut. Tule mu kõrvale ja vaata seda, Eva. Hinga nüüd viimast korda sellel reisil seda õhku sisse ja naudi." ..nii me siis korra seisatasime ja hetk hiljem olime lennukis, mis on viimane koht siin maailmas, kus ta viibiks, kui see oleks vaid tema teha. Alati, kui mingi selline hetk jälle tuleb, siis ma pööritan silmi ja nihelen ja ütlen kärsitult, et "jaajaa, okeii.. lähme nüüd!" ....

Yllasel aga, kus mu ema kaasas polnud, muutusin ma korraks temaks. Oli just minu sünnipäev ja eelmine õhtu, õigemini öö, ei olnud just kõige meeldivam, masendav oli lausa, teatud probleemide tõttu ja mitte minu enda omade. Läksin rahutu hingega magama ja ei tundnud mitte mingisugust rõõmu oma sünnipäeva üle. Ma ei tajunud seda, et mu vanusele lisandus tegelikult üks vägagi tähtis number juurde ja vaatamata kõikidele õnnesoovidele, mis justkui peaksid ju tuju tõstma, tundsin ennast kuidagi kurnatuna ja tõrksana. Läksime siis kõik mäele, Jouni (kelle kaudu saime ka mökki tasuta, me tuttav somm) vedas mind kohe punasele mäele, ütlesin, et eiei, tahaks ikka enne mingilt siniselt lasta soojenduseks, aga mkm. Igaljuhul tuli päris kiiresti kõik meelde ja nii siis lasimegi alla ja poole tee peal on seal üks kohvik, kus otsustasime istuda natuke aega. Ja seal istudes suutsin ma seda teha. Hetke nautida. Me istusime terassile, "päikeseterassile", ostsime kaks kuuma kakaod, kus sees on veel minttu ja istusime. Sel hetkel tundsin, et see ongi see hetk. Sul on justkui külm, sest olid just pika maa alla tulnud nende miinuskraadidega, mida tegelikult ei olnudki palju, aga sa ei tunne külma, sest sa jood kuuma kakaod, mis aurab selle karge õhu käes. Su ees avaneb uskumatu vaade, nagu vaataks mingit täiuslikult maalitud pilti, päike paistab ja taevas on nii sinine kui veel olla saab, su ees laiutavad omas suures hiilguses mäed, millest ühe peal viibid sina, su pea kohal on kõlar, kust tuleb täie volüümiga sellist vanakooli musa, just sellist, mida sa praegu kõige meelsamini kuulaksid, justkui keegi oleks teadnud. Sa lihtsalt istud ja naudid. Sel hetkel tegin otsuse, et see, mis eelmine õhtu oli, olgu olnud ja sellele ma enam ei mõtle. Ma tühjendasin oma pea kõikidest muredest, tegelikult mitte ainult muredest, vaid absoluutselt kõigest. Ma keskendusin ainult antud hetkele ja selle nautimisele... ja mul oli hea olla, tundsin, et see oli see, mida ma vajan või vajasin. Jäädvustasin ka selle hetke memona oma mobiili, oli lihtsalt vaja üles kirjutada, mida tunnen.

Niisiis, oskasin ka sellist väikest hetke nautida, mis oli minu jaoks tähtis. Ma saan aru oma emast, kui ta naudib endale tähtsaid hetki, aga see ei tähenda, et ka mina neid samu hetki nautima peaksin, vaid nüüd ma tean, mul on omad teised hetked, mida naudin. Ja need hetked ON elus olulised!

Parandama pean ennast ikkagi, nende tähtpäevade koha pealt. See peaks olema ju inimese loomuses, et ta hoolib teistest (tema jaoks tähtsatest) inimestest ja peab neid meeles nende jaoks tähtsatel päevadel. Äkki ma siis ei hooli piisavalt?? Pean mõtlema..

Mul mingi köha ja nohu jälle, uimane olla. Seda talve (kui seda talveks saab nimetada) iseloomustab minu elu puhul sõnad "haiglane", "teguderohke" ja "mäletamistväärt" ja kui koolitulemused ka sisse arvestada, siis "mitterahuldav". Ma ei oskagi midagi öelda rohkem selle koha pealt, lihtsalt õppima pean rohkem.

Ma vaatasin eile seda superstaari saadet internetis järele ja ma kirjutasin kõik nimed seal ülesse ja vaatasin pärast orkutist, et mis tähtkuju nad on. Eriti imelik olen. Mingit filmi vaatan, siis vaatan ka mis näitlejate tähtkujud on. Samamoodi seriaalidega, mul on näiteks "Seitsmenda taeva" kõikide osatäitjate tähtkujud peas, jäävad pähe lihtsalt. Kui enne mind huvitasid tähtkujud (ehk siis lääne astroloogia), siis nüüd köidab mind ka ida astroloogia, ehk siis loomaaastad. Ja siis ma nüüd vaatangi mõlemat ja panen kokku need ja mõtlen, mis iseloomuga mingi inimene võiks olla.

Ma niimodi sügavuti tegelikult astroloogiat ei ole uurinud, tõusumärgid on nüüd tegelikult veel mu huviorbiiti sattunud, aga neid majasid ja planeete ja mingeid laiuskraade ei tea veel. Nüüd kui ema kinkis mulle selle raamatu, siis hakkan neid ka uurima. Koostan oma sünnikaardi ja särki värki.

Kõik arvavad, et kui inimest huvitavad tähtkujud, et siis ta usub ka horoskoope. Ma absoluutselt ei usu neid lehtede või ajakirjade horoskoope, isegi aastahoroskoopi mitte. Õhtulehe horoskoobi koostab näiteks karistuseks see, kes viimasena tööle jõuab ja siis inimesed pimesi loevad, et ohoo, mis täna mul juhtuma hakkab, mõni elabki horoskoopide järgi. Aga mul on selles mõttes see piir ees. Mind huvitavad erinevate tähtkujude iseloomuomadused ja muu selline ja neid ma usun, sest ma ju oma silmaga pidevalt tõestan, et nad paika peavad. Nii on.

Paar ilusat pilti kah lõpetuseks:

James Blake, armas nii rastadega kui ka ilma, tark ja teab palju, räägib ka tegelikult suhteliselt palju, aga tema jutt on loogiline ja hästi läbimõeldud. Tore inimene, aga Federeri ei ületa.

Mul kama2, kas Fed kaotab või mitte.. no, muidugi ma tahan et ta võidab, aga mida ma öelda tahan... Ühesõnaga, see, et ta mu lemmik on ei olene tema edust ja positsioonist. Niisama tuli tahtmine öelda, mitte et see kedagi väga huvitanud oleks.
Niikuinii mingi segane tekst
Ma ei oska hästi neid pilte ka siia panna, imelikult jäävad.

Okei tsau, head naistepäeva!

Ja kellel näiteks pole 41 minutit midagi teha, siis võib seda sisustada alljärgnevaga. Noh niiöelda selle viimase jutu täienduseks...http://www.youtube.com/watch?v=EK8uOgGSLp0

Lumiseid mälestusi

Oulus oli tore! Võin vist isegi öelda, et toredam kui eelmine aasta, kuigi ei taha võrdlema hakata.
Seekord oli Kristina asemel kaasas Helen, kuna Kristina käis LAV-is ning oli võistluste jaoks liiga toores, või noh.. lihvimata. Läksime seekord teise laevaga. Leidsime kohe meeldivalt õdusa koha, kus natuke kostus muusikat kõrvalbaarist ning kus sai ka telekale pikemalt silma peale visata. Sõime oma kaasa tehtud võileivukesed suure isuga ära ning rääkisime elust ja ilmast, minevikust ja tulevikust, inimestest ja tervisest. Tervisest seepärast, et olin ma ju just haige ning kuna Maretal on kombeks saanud iga aasta Oulusse mineku ajaks endale kas siis enne minekut vimm sisse saada või seal olles. Sel aastal sai ta selle seal olles, mingi kindel süsteem tal vist selle asjaga. Mina aga olin rõõmsasti oma külmetusest üle saanud ning mind kimbutasid vaid väikesed järeltõuked nohu ja kurguvalu näol, muidu oli vaim valmis ja olla hea.

Helsinkisse jõudes on meil tavaliselt paar tunnikest rongi väljumiseni aega, selle oleme sisustanud kas siis kuskil süües või rongijaamas laevas puhkamisest puhates, mida me tegime sel aastal. Kirsiga me muidugi möllame ringi, sest paigal me ju olla ei suuda ja miks peakski. Rong läks millaskil päris õhtul ja sõitis terve öö Oulusse. Niiet meil olid kupeed, üks kupee oli kolmene ja teine kahene. Kaheses tavaliselt magavad treener ja siis keegi, kes ühise koosoleku käigus sinna hääletatakse. Meid Kirsiga hääletada kahjuks ei saa. Niiet minnes magas treeneriga Mareta ja tulles Helen.
Kupeedes magada on omaette kogemus. Mu ema on alati kiitnud, et soome rongid on täielik luksvärk. No mina küll mingit luksust nendest veel leidnud pole, nii palju kui ma sõitnud olen. Esiteks on seal kitsas. Kolmekohaline kupee on selline, et on nagu selline suur kolmekorruseline narivoodi ja nende kõrval siis mingi meeter liikumise ruumi. Ja siis aknad ei kipu seal funkama, niiet kui aken lahti teha siis pärast seda kinni ei saa ning hommikul ärkad lõdisedes ülesse, sest pika sõidu vältel on lund sisse sadand ja aken on härmas. Kui need väiksed miinused kõrvale jätta, siis pole tegelikult rongis ööbimisel häda kedagi, mul küll probleeme pole sellega ja tegelikult saab rongis ka kõvasti nalja.

Oulus tuli meile vastu Merike, nagu iga aasta. Merike on seal kohalikus klubis, kus võistlused toimuvad, mingine treener ja tegelinski. Ta on elanud Soomes juba mõnikümmend aastat ma usun. Soome keel on tal igaljuhul täiesti suus ja eesti keelt räägib tugeva aktsiendiga, kuigi ta on eestlane. Läksime siis oma kompsudega tema juurde, puhkasime natukene, jõime kohvi, sõime ja uurisime tabeleid. Et kes kelle vastu mängib ja millal. Kõik see tehtud, läksime me plikadega Oulu peale ringi vaatama ja poodidesse tiirutama, et ehk saab midagi näpu otsa. Pärast seda sõitsime aga koos treeneritega klubisse, kus meie õnneks oli vahepeal ka üks vaba väljak ja kus saime ühe pooleteisttunnise trenni teha. Õhtul läksime peredessse. Meie Kirsiga olime Brandtide peres ja Helen ja Mareta Sara peres. Sara peres olin mina eelmine aasta. Meil Kirsiga oli jagada üks tore toakene, mis oli tegelikult suhteliselt väike, aga see-eest hubane. Muide majad neil seal Oulus on väga kenad. Sellised hästi puhtad ja korralikud ning õdusad. Istusime siis perega laua ääres, sõime ning rääkisime juttu. Nende peres oli ka tüar Anna-Erika, kes rääkis väga hästi inglise keelt, kuid oli suhteliselt tagasihoidlik. Võrreldes näiteks pereisaga, kes kui just ei maganud, siis vilistas või laulis mingit laulujoru. Viisi ta tegelilult pidas ja nalja mõistis. Järgmise päeva hommikul hakkaskidki võistlused ja hommikul olid kohe mängud.
Meie päevad nägidki enamjaolt välja sellised, et olime klubis ja mängisime. Ning kui ei mänginud, siis ootasime mänge või vaatasime neid. Vahepeal sõime, mängisime kaarte, jutustasime niisama teiste võistluskaaslastega või lahendasime ristsõnu. Õhtuti läksime alati peredesse. Tavaliselt olime õhtuks alati nii läbi, et läksime kohe magama. Mõni õhtu aga vaatasime telekat või siis rääkisime pool ööd...

Tulemuste koha pealt nii palju, et mina, Mareta ja Helen kaotasime veerandfinaalis ja Kirsi võitis NaisteB grupi täiesti ära. Päris tubli, aga ta on hea kah. Sai 100 euro eest endale poest tenniseasju valida ja ka karika mälestuseks. Ma usun, et treener võis selle aasta tulemustega rahule jääda, sest mina näiteks mängisin palju paremini kui eelmine aasta, see on hea tunne. Aga samas on ikka nii, et isegi kui läheb hästi, siis ega rahul ju ikka ei ole. Alati tahaks ju rohkem ja tegelikult veel enamgi. Aga ma tean ka seda, et kui pole kindlust kõikides löökides, vaid mingi osa vajub ära, siis väga kaugele polegi erilist lootust jõuda. Tahaksin olla kindlam ja stabiilsem oma mängus. Aga ma ei hakka siin oma mängu analüüsima ja plusse, miinuseid välja tooma, sest kaldun arvama et see on lihtsalt ebahuvitav.

Lõpus läks kuidagi eriti kiireks. Kui Kirsi finaali sai ära mängitud, siis oli kiire, et jõuda Merikese juurde ning välja pitsat sööma treeneri kulul, nagu on traditsiooniks saand. Seegi aasta ei olnud erand ning saime ilusti ühes toredas pitsabaaris endal pugud täis ja jõudsime isegi Merikese juures enne rongi väljumist leiba luusse lasta ja muusikat kuulata.

Rong väljus 21.40 ja selleks ajaks olimegi ennast mõnusalt rongi kupeedesse paigutanud. Rongis juhtus ühte koma teist, mis jäi kõik meelde positiivse elamusena ning hommikul ärgates oli kell 06.30. Laeva peale õnnestus kah jõuda ning 11 hommikul leidsime ennast juba kodulinnas.
Koju jõudes oli ilm fantast. Päike paistis, lund ei olnud. Lund ei olnudki sel hetkel vaja, sest Oulus saime niikuinii paraja lumeannuse. Päike oli põhiline, päike teeb tuju heaks! See poolaasta tuleb üleüldse kuidagi äraolekurohke. Praegu Oulu, siis märtsi alguses lähme isa ja teistega suusatama, aprilli alguses seiklen Itaalias ja mai lõpus on veel Leetu minek.
Ma väga loodan, et saan kooliga hakkama. Oulus oli nii vaba olla, eriti seal peres, inimesed on seal nii soojad ja vastutulelikud! Ja see aura, mis seal tenniseklubis on.. Ma ei mõelnud kordagi koolile, ma ei tahtnud seda teha, ma tahtsin nautida neid väheseid hetki, kus ma ei ole koolis või ei tee koolitöid või ei mõtle koolile. Tagasi sõites valdas mind selline rusuv tunne... see teadmine, et olen taas rutiini peal tagasi. Et see kõik, mis oli, oli küll tore, aga nüüdseks möödas ning ees ootab vaid üks suur hunnik kohustusi, mis hädasti vajavad täitmist...
Ma arvan, et saan jõudu ja energiat sellistest rutiinist kõrvalepõigetest ning ma tunnen, et need mõjuvad mulle hästi. Uued elamused ergastavad mind ja kui on nii palju uut ja huvitavat ümbruses ja kui on pidevalt tegevus, mida teha meeldib, siis pole mul aega mõelda negatiivsetele asjadele. Seepärast ongi tagasi tulles küll väike ahastus, et kui palju asju on teha vaja, kuid sisimas olen ma niivõrd puhanud ja värske, et olen täiesti valmis selle suure koorma enda õlule võtma ja asuma selle kallale uue jõuga.

Ning kui vahel tulebki tülpimus peale, siis tasub vaid heita pilk tagasi möödunud elamustele ning juba sellest mälestusest piisab, et saada täiendavat energiat kõige rutiinse jätkamiseks.

Uusi pastlaid, värskeid kukleid ja pikka liugu kõigile, kes vaatamata porisele ilmale vastlapäevast siiski rõõmu tunnevad!!

midagi tuttavat

Uuheii! Mina siin.. istun kodus, tatistan nina, köhatan ja tunnen ennast tõbiselt. Ma vahepeal mõtlen, et kas saatus on olemas? Või olen tõesti selles kõiges süüdi vaid mina..? Mul oli kuskil oktoobris angiin, siis detsembris bronhiit ja nüüd jälle tõbi kallal. Mis ajast ma nii nõrgaks olen jäänd? Ma pole terve aasta haige olnud ja nüüd siis tulevad kõik kuhjaga. No parem oleks, kui nüüd terveks saades pikka aega oleks rahu majas. Miks mu viimased sissekanded peavad olema nii tõbised üldse? Viimane terve ja elurõõmus sissekanne oli see suve oma.. vist.

Mul poleks midagi nii väga haige olemise vastu, kui mul see nädalavahetus poleks meistrikaid. Noh neid mis on vaid 2 KORDA AASTAS! Suvel ma ei saanud minna, läksin reisile. Oktoobris ma ei saanud minna Pärnusse võistlustele, olin angiinis. Nüüd ei saa minna sisemeistrikatele, olen niisama tõbine. Lihtsalt niisama.. nagu kiusu pärast kohe. Arst ütles, et kops korras, kõik korras, natuke köha, natuke nohu, AGA TRENNI EGA VÕISTLUSTELE MINNA EI TOHI!! Mida kuradit. Nojah, ma tean et tal on õigus, lihtsalt väga pettunud olen endas või oma saatuses, kui tuleb välja et see siiski eksisteerib.

Ei, ma olen endas pettunud. Ma tunnen, et pool haigusest mõtlen ma endale ise külge. Ma muretsen liiga palju. Ma muretsen juba mitu nädalat enne, et äkki jään ma haigeks. Kui mul on natukene köha, kardan, et mul on kopsupõletik. Kui mul on natukenegi paha olla, mõtlen, et mul on palavik. Enda arust olen väga optimistlik inimene, aga see oleks nagu mingine nõrk koht mul. Ja see ka, et olen hooletu ja sõnakuulmatu. Ema on mulle südamele pannud alati, et ma peale trenni ei läheks sellisel niiskel ja külmal ajal sauna. Mina aga peale trenni kibelen hirmsasti sauna, sest see on nii mõnus ja käin õhukese jopega, sest õues on ju niii soe! Tagajärgedele mõtlen siis kui need käes on.

Ühes tõbises sissekandes ütlesin, et õpin oma vigadest. Miks ometi ma seda siis ei tee?!

Okei, nüüd sain küll sain omaenda suure sõimu osaliseks. Üks pool minus tunneb kergendust, et kõik sai ära öeldud, teine pool nutab ja ei saa aru miks see kõik siiski nii on. Peab natukene mõtlema...

(...Natukene mõeldud...)

Ma hakkasin just tundma, et ma teen kärnkonnast sinivaala (he). Selles mõttes, et pole mul ju häda midagi tegelikult! See on vaid see äkk ent mööduv mingise viha ja pettumuse segu, mis mind on vallutanud. See on loomulik.

Ma tõesti üritan mõelda selliselt: See on vaid külmetus, mille osaliseks ma sain omaenda vea läbi. Tuli see küll valel ajal, aga mis sellest ikka, tennist saan ma mängida ju veel elus nii palju! Ja turniiridel käia! Ja ma loodan, et saan järgmisel kolmapäeval Oulusse minna, see on ju ometi see kõige tähtsam, tähtsam kui meistrikad.

Ma võtan oma haiguseperioodist viimast! See tähendab, et vaatan telekast Australian Openi, puhkan, naudin kodu hubasust, õpin võimalikult palju (see on see kõige raskem) ja loen.

Ja kui ma veel ikka ei suuda oma vigadest õppida ja mitte samu vigu korrata, siis....... ma ei tea, jäin praegu mõtlema. Ühesõnaga, ma ei tea mis siis saab. Midagi halba igastahes saab, äkki kartus selle ees on piisav, et vältida korduvaid vigu.

Sõnum haigetele: Saage terveks!

Sõnum tervetele: Jääge terveks!

hehe