Mul on praegu selline tunne, et läheks ära. Õues sajab vihma ja tegelikult on ju sellise ilmaga kodus mõnus olla, soe, kuiv. Mul on ka tavaliselt, aga praegu pole. Ma jäin praegu hullult mõtlema, et miks ma tegelikult lasen minust peaaegu mitteolenevatel asjadel oma meeleolu rikkuda? Ma tean, et see on vaid praegu nii ja see läheb üle mõne aja pärast, alati on läinud. Seega ma ei hakka üldse sellele liigset tähelepanu pöörama ja seda siin esile tõstma. Martina ütles Itaalias lause, mis mulle hästi meelde jäi... Kairi istus mingise ääre peal ja oli vist mõttes, tundus justkui oleks ta nukker. Martina tuli juurde ja ütles, et "Smile, Kairi!" Kairi vaatas ta poole ja muiatas ma usun ning Martina ütles läbi naerusuu temale omase käheda ent valju häälega, et "Remember, always smile!" Mu ema ütles kunagi, et tihtipeale on inimestel, kes pidevalt naeratavad palju rohkem muresid hinge peal ja läbi elatud, kui neil, kes muudkui mossitavad, lihtsalt nad on õppinud oma muredest üle olema..naeratusega.
Ma mõtlesin, et kirjutan siis ka veidikene Itaaliast:
Como järv
Läksime sinna kohe teisel päeval vist. Käisime seal mingis linnakeses, anti ka vaba aega, mille mina sisustasin oma fotoka ära kaotamisega. Seejärel läksime järve peale, kus olid meeletult ilusad vaated mägedele. Peatusime mingite saarte peal, tegime ühes pargi moodi kohas pikniku, vaade oli jälle kirjeldamatu. Siis käisime veel ühes villas, millel oli ülisuur aed ja kus kasvasid igasugused lilled ja värgid. Villas sees käisime ka ringi ja siis rõdul, ei pea vist mainima, et vaade ilus oli.
Veneetsia
Eriti vihmane päev, nagu oli ka oodata. Ärkasime kell 5.30 hommikul, vähemalt mina. Sõitsime 4h bussiga, enamus magasid. Veneetsias olin korra enne käinud, kuid väga hästi ei mäletanud. Väga omapärane linn muidugi, kõndisime seal pika maa, et jõuda Marcuse väljakuni. Vihmane Veneetsia on eriti sünge ja selline..rõske ja rusuv. Päikeselise ilmaga muidugi hoopis teine asi. Välismaalasi oli palju.
Milaano ise
Olin ette kujutanud teise pildi Milaanost, mõtlesin, et see on kuidagi suursugusem. Väliskohvikuid kujutasin rohkem olevat, aga neid ehk ongi suvel rohkem. Aga ega ma ei pettunud ka. Õhtuti on Milaano superilus ja vaade Duomo pealt linnale oli samuti uhke, samamoodi ka sealt tornist, kus pühapäeval käisime. Ilus linn ja ehitamist oli palju.
Pere ja inimesed
Ma arvan, et minu pere oli hea näide sellest, milline üks itaalia pere välja näeb. Söögilauas muudkui räägiti ja meile, kui rahulikele eesti turskadele kindlasti tundus, nagu nad õiendaksid teineteise kallal muudkui, vähemalt mulle tundus. Nad on nii äkilised ja nii kõva häälega ja itaallased on ju tuntud oma kätega rääkimise poolest, nii et rääkimise kõrvalt neil muudkui käed käisid igasse ilmakaarde. Ja minu arust sellised inimesed on lahedad, kes nii selgelt ennast väljendavad, ei ole mingid tuimad kalad. Kahju oli kohe ära tulla, sest sellised soojad kuumaverelised inimesed poevad nii kergesti südamesse...
Itaalia pole küll mu kõige lemmikum maa, aga ta on kindlasti seal kuskil üleval esiviies ja koht, kuhu ma kindlasti tulevikus tagasi lähen, kui võimalus tekib. Ja ma loodan, et itaallastel saab septembris siin sama lõbus olema, kui meil nende juures oli!
Mis edasi?
Nüüd lähen alla, igast huvitavad asjad vajavad tegemist..
Pildilisa:
*** "It is not the critic who counts: not the man who points out how the strong man stumbles or where the doer of deeds could have done better. The credit belongs to the man who is actually in the arena, whose face is marred by dust and sweat and blood, who strives valiantly, who errs and comes up short again and again, because there is no effort without error or shortcoming, but who knows the great enthusiasms, the great devotions, who spends himself for a worthy cause; who, at the best, knows, in the end, the triumph of high achievement, and who, at the worst, if he fails, at least he fails while daring greatly, so that his place shall never be with those cold and timid souls who knew neither victory nor defeat."
