Ema tõi koju paar raamatut, ühe nimi on "Friendship" ja teise "Family". Raamatud on sellised tarkuseraamatute tüüpi, kus on miljon pilti ja siis piltide kõrval kuulsate inimeste tsitaadid. Raamatute formaat on ainult suur. Ja ma jäin köögilaua taha seda esimest raamatut sirvima ja ma ei saanud siirast muiet näolt. Väga palju oli rõhutud just kas lastele või vanadele inimestele, pildid olid tehtud mingites täiesti suvalistes olukordades, need olid nii loomulikud ja tõetruud ning nende emotsioon väga nakkav. Ja siis ma hakkan endale mõtlema - kogu aeg tunnen, et ei ole ei ühe asjaga rahul ja siis jälle teisega. Ärritun pisiasjade peale ja muretsen mingite endast täiesti mittesõltuvate asjade üle.
Seal selles samas Joe Vitale raaamtus (vt üleelmist postitust) oli ühes kohas selline jutt:
Kui olete täna hommikul ärgates rohkem terve kui haige, on teid õnnistatud rohkem kui neid miljoneid, kes seda nädalat üle ei ela.
Kui teil on külmikus toitu, riided seljas, katus pea kohal ja magamisase, siis olete rikkam kui 75 protsenti sellest maailmast.
Kui teil on raha pangas või rahakotis, siis kuulute maailma rikaste tipu 8 protsendi hulka.
Kui te hoiate pea püsti, naeratuse näol ja olete tõeliselt tänulik, olete õnnistatud, sest enamik suudab seda, kuid suurem osa neist ei tee seda
.
Paneb mõtlema, eksole. Ma ise mõtlen, et suhteliselt suva tegelikult, kui palju sul raha on või kas sul on sõpradest parem telefon, suurem maalapp või IQ. Rikkam inimene on ikka see, kes suudab vaatamata omandile (või selle puudumisele) ja ümbritsevale olla rahul ja õnnelik. Seal on tegelikult ka oma 'aga'.. sest kui sa pole millegagi rahul, siis see on ju peamine ajend saavutamaks pidevalt enamat ja enamat. See ongi tegelikult üks suur küsimärk. Oleks ju lausda lust elada õnnemullis ja nautida igat hetke, aga samas, et rohkem saavutada, oled sunnitud olema pidevalt rahulolematu.
Kuidas siis nüüd õigesti elada?
Üks lause jäi sealt meelde, et õnn ei olegi asjades, mida saab katsuda, vaid see on alati meie endi tunnetes.
Kõige lihtsam tee õnnetundeni on vist lihtsalt proovida naerda võimalikult palju..
Mulle nii meeldisid need pildid, et olin sunnitud osast neist pilti tegema (siin on nad küll mitu korda väiksemad ja veel rohkem kordi ähmasemad):
Muide, teoorias olen ma sellistes asjades ülimalt tugev ja alati valmis nii endale kui ka teistele õpetama, et tuleks ikka teha nii ja siis seal tuleks teha naa - ühesõnaga, et kuidas elada. Ja kusjuures ise olen ma maailma kõige kehvem elav näide sellest üldse! No lihtsalt ei oska. Ma juba tean, et oma lastel tulevikus käsin käituda oma sõnade, mitte tegude järgi. Väga tõenäoline, et pärast sellel teemal pikemalt peatumist jätkan ma rõõmsalt endist suhtumist ja ei muutu grammi võrragi.Õnneks aga täidan ma vähemalt ühte eluülesannet üllatavalt hästi - naeran absoluutselt iga asja peale. Ja see pole üldse nii raske. Mõnikord kui mul on halb tuju, siis ma lihtsalt sunnin endale naerusuu ette.. lükkan huuled kõrvuni ja uskuge mind, juba hakkavad endorfiinid veres möllama! Proovige ka! Sest tõenäoliselt hakkate te juba selle peale naerma, kui imelik inimene te olete, et sellist tobedust harrastate.
No comments:
Post a Comment