Kirjutamata seadused

Mis mulle enda puhul üldse ei meeldi, on see, et ma ei suuda enda vaimu täielikult suunata ja panna keskenduma mingile pikale raamatule, kus sisu ja tegevused arenevad pikkamööda ja kus ei ole peatükke. Täiesti võimatu. Ma olen kuidagi liiga kannatamatu selle jaoks ja võib-olla ka liiga laisk. Päris tihti jäävad mul head raamatud selle tõttu lugemata. Ma mõtlen tegelikult siinkohal just kohustuslikku kirjandust. Sisimas mõtlen, et äkki on asi tingitud ka teadmisest, et tegu on KOHUSTUSLIKU kirjandusega ning ma PEAN selle läbi lugema.. ja mis veel hullem, lugemise aeg on piiratud! Võib-olla on see lihtsalt vabandus mu laiskusele.. aga jah, tihtipeale lähen ma kergema vastupanu teed mööda - ma ei loe! Või siis loen kokkuvõtet. Üks päev jäin mõtlema, et kas kokkuvõtte ja raamatu enda lugemisel on vahe ka sees? Selles mõttes, et näiteks kui ma praegu küsiksin näiteks emalt mingi raamatu kohta, siis see, mida ta mäletab, ongi ainult ju kokkuvõte. Ta ei mäleta mingeid üksikasju, mida äsja läbiloetud raamatu lugeja kindlasti teab une pealtki öelda. See, mida jäädakse mäletama, on selle raamatu sõnum ja üleüldine pilt, mitte üksikasjad. Okei, eks üksikasjad võivad ka meelde jääda.. sellised, mis kohe eriti meeli ergutasid või hinge pugesid, aga kui lugeda metsikult palju raamatuid, siis on võimatu, et sa mäletad iga raamatu üksikasju. Seega - võib-olla on kokkuvõtete lugemine hoopis ajavõit? ..Sorri, mulle tuli üks lahe väljend meelde - õhusõit on ajavõit! he-he! Tegelikult, mingi raamatu läbi lugedes on muljed erisugused ja tihti saadakse raaamatust erinevat moodi aru.. ja et seda teada saada peab ju raamatu läbi lugema. Niiet, jah - raamatuid on vaja lugeda! Mul on raamatute lugemisega selline asi, et mind tõmbab alati kohustuslikust kirjandusest eemale. Ma soovin, et oleksin need kõik raamatud kunagi ise vabast tahtest läbi lugenud, mitte nüüd olla fakti ette pandud, et peab lugema - on ju vaja kirjandis ja mujalgi. Samas, kirjandis saab ka kokkuvõtte varal näiteid tuua, vabalt. See pole üldse probleem. Lugema peab pigem enda minapildi ja arvamuse leidmiseks ja arendamiseks. Lõppude lõpuks, ma loen ju enda jaoks, mitte mingi kirjandi või hinde tarvis!

Jõuludeks kinkis mulle üks inimene Joe Vitale raamatu "Piiramatu edu võti" ja eile seda sirvides jäi mulle üks koht eredalt meelde. Joe rääkis seal külgetõmbeseadusest. Mitte gravitatsioonist, vaid sellest, kuidas inimesed tõmbavad kas teadlikult või alateadlikult igasuguseid asju endale kogu aeg külge. Ja seda, et inimene peaks tegutsema just selle alateadliku külgetõmbe ajendil. Intuitsiooni siis ehk. Et kui sa üks hetk tunned, et tahaks helistada mingile heale sõbrale.. olgugi, et ilma mingi erilise põhjuseta.. siis jumala eest, tee seda ja KOHE! Päris tihti on nii, et see tunne saab ära söödud oma teadlike mõtete poolt, need osutuvad tõkkeks. Nagu ütlesin, et kui isegi pole mingit põhjust, vaid see tunne, siis (ka mul endal) tulevad kohe pähe umbes sellised mõtted, et 'ah, mõttetu, mis ma asjata ikka tülitan' ja siis jääbki helistamata. Aga tegelikult need alateadlikud ja üllatuslikud ideed ja tunded on kõige olulisemad üldse, sest nad toetuvad alati suuremale pildile ja on puhtad, läbi töötlemata (ehk rikkumata). Nad lihtsalt saavad nendeks läbi meie teadlike mõtete, kuigi ei tohiks. Niiet minu pika jutu saaks lühikese moraalina kokku võtta selliselt - usaldage oma intuitsiooni ja tegutsege selle järgi!

Ilmselgelt ei saa ma aga sellest külgetõmbeseadusest aru veel. Tahaks õudselt väita, et minu puhul see ei kehti, aga ma tean, et kehtib. Ma pole lihtsalt veel aru saanud, kuidas. Mul tuleb väga tihti ette olukordi, mil tahan olla üksi ning näen suhtlemist inimestega meelistegevuste nimekirja tagaosas ning oi kuidas siis kõik muudkui helistavad! Ja nüüd, kui tunnen, et mul on igav ning justkui tahaks midagi huvitavat kellegagi ette võtta - kedagi ei ole! On, aga nad on kõik kuskil ära või neil on omad tegemised. Ei tea kust otsast see külgetõmbeseadus siis küll vett peab? Miks ma tõmban inimesi külge siis, kui ma seda ei taha ja vastupidi? Ma arvan, et siin tegutseb aktiivselt mu alateadvus, muud võimalust pole. Võib-olla mu alateadvus TEAB, et kui ma ise (teadlikult) tunnen, et oleks sõpru ja inimesi vaja, siis et TEGELIKULT mul neid hetkel tarvis pole. Tore oleks, kui keegi selle värgi mulle ära seletaks, sest praegu usun küll, et mitte kunagi iganev Murphy seadus peab antud juhul rohkem paika. See on üldse imelik, et kui muud seadused kas siis uuenevad või neid muudkui juurde kirjutatakse, väänatakse või eiratakse, siis ainuke seadus mis oli, on ja jääb muutmata kujul alati samaks ning pidevalt tõestust saab, on vana hea Murphy seadus. Võib-olla on asi selles, et pole olemas inimest, kellel mitte kunagi natukene halvemini läheks ning just nendel halvematel hetkedel tuleb mängu Murphy seadus - olgu ta siis lohutuseks või nuhtluseks, aga kurat, tal on alati õigus!