Vaheaeg on mul täiesti plaanitu. Muidugi arvates välja see jõuluteema. Mul on jõulud juba kuues (?) aasta kolmekäigulised - õigel päeval, 24, pean emaga kodus, 25 isaga Viimsis ja 26 (või 27) pean maal. Jeejee kui lõbus. Südamelähedaseim on ikkagi see kodu oma, siin kuidagi alati väga hubane, soe ja mõnus. Imelik ka, kui see nii poleks, terve elu ju siin elanud.
Üldiselt on jõulud vist praegu väga teemas. Blogid käivad ka ikka ajaga kaasas, jõuludel jõulujutt, suvel oh-kui-mõnus-suvi-jutt, sügisel käib porijutt või siis just püütakse erineda, leida sügisest lehtede värvilisust ja värsket õhku (mis on tore tegelikult) ja kevadel käib kõigil muidugi minu sünnipäeva jutt. Ma just mõtlesin, et naljakas oleks, kui kirjutaks suvel blogi, et kuidas eelmised jõulud veedetud sai või kevadel untsu läinud Halloweenipeost. Tegelikult see ei olegi nii imelik. Mulle meeldivad blogid, mis ei ole sellised kirjeldavad meenutused möödunud nädalast (erandiks võib tuua sellised, kus kirjutaja on kuskil eemal kodust). Ja kui ongi, siis pigem köidab mind just rohkem see, kuidas see kellelegi mõjus ja millised on tunded seoses sellega. Lihtsalt selline 'käisin seal-tegin seda-homme ärkan vara' on kuidagi...igav. Ma ei suuda isegi ühte postitust sellisel juhul läbi lugeda, milleks ma...jah, õigus.. ei ole sunnitudki. Ja tegelikult ma ei loegi eriti palju bloge, pidevalt järgin ainult paari. Täpselt paari! Ja üleüldse, ei tea kas on selliseid ka, kes julgevad oma TÕELISI tundeid avaldada blogis? Ma mõtlen, et jah, selliseid "mul täna sitt tuju" on hulgi, aga et kus täpselt kirjeldatakse, mille pärast ja kui on keegi, siis ka KELLE pärast? Ma kogu aeg mõistatan, et kas sellised kaudsed vihjed läbi millegi teise või kolmanda on kavalad, originaalsed või pigem haledad - justkui ei juletaks otse näkku öelda. Nagu muusikud panevad oma tunded lauludesse ja peidavad sõnumeid neisse. Või luuletajad luuletustesse. Ja tavainimesed blogidesse..? Siiski toimib vist (minu silmis) pigem see otsene värk. Mingi ilustatud ringi tegemine või ümber nurga rääkimine (kirjutamine) on mõttetu ajaraisk.
Mu vanaema läheb homme vanadekodusse ja ma ei tea kuidas ühiskond sellesse suhtub. Selles mõttes, et kas vanad inimesed peaksid elama koos oma laste ja lastelastega juhul, kui nad ise endaga hakkama ei saa? Tundub, nagu oleks nende vanadekodusse viimine midagi andestamatut ning eks see esmapilgul tundu kurb ka vanale endale, sest paratamatult tähendab see nende jaoks justkui viimast eluetappi enne minekut. Et lähed sinna ja jääd ootama seda hetke, mida enamus vanainimesi tegelikult miskipärast pikisilmi ees ootavad. Ja see on nii kurb! Mu vanaemagi on öelnud seda mingis vihahoos või lihtsalt muidu heietades ja ma kunagi ei tea, kuidas sellele reageerida. Ja ma alati mõtlen, et mis tunne see õigupoolest on ja kas nad mõtlevad seda tõepoolest nii? Tõenäoliselt küll, ja ma arvan, et see vanadekodu teema süvendab neis seda tunnet. Ja mis on veel kurvem, vanadekodusse on jõledalt pikad järjekorrad ja need sealsed võimulolijad arvatavasti ärkavad iga päev ülesse (varjatud) lootuses, et äkki mõni on öösel hinge heitnud, sest järjekord ju nii kuradi pikk ja voodi tahab uut soojendajat. Ma ei tea kas see on nii, aga nii mulle vähemalt tundub. Üldiselt üritan elada elu, kus eelarvamustel pole kohta.. tundub, et see mul ei õnnestu. Igastahes aitasin ma vanaemal asju pakkida ja tuhlasin tema vanades albumites (mis on teatavasti üks mu lemmiktegevustest) ja uurisin vanasid kirju ja ajakirju. Üks ajakiri oli mingine ajakiri "Maret", mis käis 40ndatel ja mis oli mu vanaema sõnul hirmus popp. Ja kui välja arvata muidugi tolleaegne mood ja muu värk, siis tegelikult enamus asju ühtisid tänapäevastega. Just mingised tõekspidamised ja üldised suhtumised. Siis leidsin mingised must-valged pildid, mingid täiesti suvakad esmapilgul, kuid mille mõtte leidsin ma kui keerasin pildi teise külje, kus oli pildi kirjeldus. Üks pilt jäi mulle teistest enam silma, seal pildil oli seesamune kaheinimese kiik, kus ühe otsa peal seisis üks kapuutsiga mees ja teise peal käed püsti teine. Taevas olid mingised suured pallid, oli kottpime, esiplaanil veel passis mingi vares ja üleüldse oli pilt ebaloogiline. Loogilised olidki ainult see kiik ja 2 meest. Pildile oli antud nimi "KAHEKESI" Pildi kirjeldus oli järgmine:
Maailmas ei ole ühtegi sirget joont. Kõik käib ringi.
Algus viib lõpule, lõpp algusele. Minek on tulek, oleneb vaid, kummalt poolt vaadata.
Kõik on kõigega seoses. Surm tuleneb sünnist, sünd surmast, õnn õnnetusest, õnnetus õnnest.
Kui olen üksi tühjas ruumis, pole ma all ega ülal, vasakul ega paremal.
Kui oleme kahekesi, saavad all-ülal. lähedal-kaugel, vasakul-paremal tähenduse.
Mingine imelik huvi on mul viimasel ajal kõikide mineviku vastu. Ajalootunnid on aga jäädavalt mu jaoks ebahuvitavad. Ma ei tea mida ette võtta!
Lisa läks täna minema. Ma olen kogu aeg mõelnud, et ma suhteliselt suudan oma tundeid vaos hoida, kui ma tahan. Okei, ma tean, et ma seda ei suuda, kui on tegemist mingi perevärgiga või -tüliga (ja ka loomadega), aga muudel puhkudel ma piripill ei ole. Viimasel ajal olen aga kuidagi nõrgem selle koha pealt. Võib-olla pole mul enne lihtsalt põhjust olnud? On küll- ütleb keegi mina mu peas. Kui Getu ära läks, ei suutnud ma tagasi hoida. Ma ei mõtle seda, et nutan ja siis ütlen endale, et "ok, nüüd aitab, võta kokku!" ja siis pühin pisarad, vaid tekib selline jõuetuse tunne, et mõtle mida tahad, edasi pillid ikka. Ja siis täna hommikul. Tegime piparkooke ja Lisa tegi just toa korda ja tuli alla ütlema, et okei, nüüd on vist minek. Ja ma ju tean, et me näeme veel ja et ta tuleb veebruaris Eesti tagasi (mitte küll meie koju) ja nii edasi. Aga ei, kasvõi korraks mõtled millelegi ilusale - näiteks sellele, kuidas me tihtipeale õhtuti 3h rääkisime elust ja inimestest ja pinalist ja konnast, mõlemad vähemalt 4x selle käigus öeldes, et "okei, nüüd ma pean TÕESTI õppima minema!" ja siis peale seda õhinal edasi rääkisime. Ja siis lihtsalt oled jälle seesama laialivalguv piripill, samal ajal kui teised on rõõmsameelsed ja sisemise tasakaalu ja rahuloluga teavad, et veel näevad ju omavahel (Lisa hakkas tegelikult ka nutma, see on nakkav!). Ja olgugi, et ma pillisin nagu.. *mõtle siia keegi, kes täiega pillib*.., tean ma ometigi, et see on nii normaalne ja just positiivne. Kui ma ennist mainisin, et nutan vaid siis, kui on mingi pereteema, siis sellest kõigest võibki ju järeldada seda, et ta sai mulle selle aja jooksul nii kalliks...justkui ta oleks oma pereliige!
Igaljuhul olen ma olnud õnnega koos, et ta meile tuli ja et ta mulle niivõrd palju andis.
Ja lõpetuseks teadmiseks - loomad ja lapsed on kõige ausamad olevused siin maailmas!!
tegelikult on see vist juba e-maailm
ISSAND, varsti saab kõigele 'e-' ette panna
päris jube:S
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment