saamise aeg

Eriti naljakas on oma ema jälgida viimasel ajal. Täiesti tüdruk on ta! Teadagi miks, ta on on armunud nimelt. Ma nüüd enam-vähem kujutan ette, milline tema ja mu isa võisid olla kunagi omal ajal siis kui minu siinolemise põhjus kuskilt sealt juurikatest alguse sai. Ükspäev vaatasin ema-isa pulmapilte. Nii lahe on kuidagi vaadata vanu pilte. Tekib tunne, nagu oleks isegi (isegi=minagi) tahtnud tol ajal elada. Üldse oleks ma tahtnud olla mingi kärbes seal kuskil akna peal, näha kuidas nad siis käitusid ja milline siis üldse kõik see värk oli tekitab uudishimu. Pulmaautoks oli muidugi šigull, tol ajal kõva sõna! Siis vaatasin veel ema kooliaegseid pilte. Kõikidest klassivendadest, -õdedest olid pildid tal. Sellised, et inimene ei vaadanud mitte kaamerasse, vaid niimodi pehme malbe pilguga poolviltuselt kuhugi kõrvale kaugusesse. Kõige kiftim oli vaadata, millised olid ema praegused sõbrannad kunagi, tegelikult olid nad kõik näo järgi ära tuntavad ja soengud olid kõigil uhked. Ma endamisi mõtlesin, et milline tüdruk võis tol ajal meie mõistes selline "hull piff" olla, kes kõikidele poistele peale läks (oma välimuse poolest) jne. Siis mulle jäi veel silma mu isa sõjaväeaegne pilt - tumesinine vorm seljas ja lätu peas. Eriti šeff nägi välja. Kõige harjumatum mu jaoks oli vuntside puudumine, a siis talle sobis. Praegu ta millaskil kusjuures (Malvi tungival soovil) ajas oma vuntsid maha. Ei olnud üldse nii ponks kui tol ajal. Võib-olla lihtsalt liiga harjumatu. Isa oli juba väiksest peale jõle ärimees. Maarja (täditütar) sünnal istusime kõik lauas ja meenutasime (õigemini vanemad meenutasid, kellel ikka mingi minevik ka selja taga) vanu aegu. Ja siis meist kõige vanem vanaonu Raimo rääkis, kuidas ta oli väga kaua sõjas ära ja siis kui tagasi tuli, mõtles pikka aega ja lõpuks ikkagi võttis nõuks kinkida mu isale (siis 10 aastane) tema suure higi ja vere tulemusena saadud 2 aumedalit, et too mälestuseks jätaks ja kunagi oma vaprat onu uhkusega meenutaks. Ja mida tegi mu isa - leidis, et jõle hea kaup ja müüs need koolis oma semudele kopsakate kopikate eest maha!!

Siit tuleb väga hästi välja mu ema ja isa vastandlikkus ja erinevad väärtushinnangud. Isa on läbi ja lõhki materialist, tema jaoks kõige üldisemas pildis aeg=raha, õnn=raha, Eva=raha(nali). Tegelikult ma tean, et tal on need tunded ka kuskil olemas, enamasti varjatud kujul, kuid mis aeg-ajalt välja löövad. Üldiselt on ta tasakaalukas, praktiline ja kahe jalaga maa peal, mis mulle tegelikult meeldib.

Isadepäeval ma natukene avasin ta tundemeeli. Ma ei teadnud mida talle osta ja ma ei tea kunagi mida talle osta, tal tundub kõik olemas olevat ja see mida tal pole, seda mina ei võimalda. Niisiis mõtlesin, et näen natukene näputööga vaeva ning tegin talle kaardikese, sellise kaantega. Sees olid tema pildid ja teemaks oli, et "Kui poleks Sind, siis..." ja siis kõiksugu punktid, et mis siis kõik mul olemata ja saamata oleks olnud ja jäänud. Ning alla kirjutasin, et "Seega, aitäh et Sa olemas oled!!". Ma tean, et see kaart talle mõjus ja mul oli endal 29x parem meel seda tehes kui mingit mistahes suvalist kommikarpi kiiruga poest näppude vahele haarates.

Täna oli veel treenerite eksam, st et kõik, kes tahavad endale mingi kategooria taset teha, peavad läbima eksamid, nii teoorias kui praktikas. Ja praktikas pididki nad ükshaaval meile trenne andma ja kõrval siis vanemtreenerid hindasid karmi pilguga. Mulle jõledalt see värk meeldib. Nii põnev on jälgida, kuidas nad selle kõigega hakkama saavad. Kõik on nähtavalt närvis ja iga trenni alguses nad küsivad ikka ametlikul ent väriseval häälel, mis on meie nimed, et need kohe ära unustada ja pärast pidevalt järele küsida. Täna oli eriti hea juhtum. Esimene mees, kes meile trenni andis küsis siis jälle meie nimed ära ja hiljem, teadmata põhjusel, hakkas ta ühte tüdrukut Annikaks kutsuma, kuigi meil ei olnud sellenimelist isegi olemas. Me pidevalt parandasime, et ta nimi on Kristina, mitte Annika. Alguses viisakalt, pärast juba käis närvidele. Ta lihtsalt ei jätnud ta nime meelde ja kutsus teda Annikaks. Ja siis trenni lõpus tänas ta ühte hoopis teist tüdrukut, öeldes ei midagi muud kui "Aitäh, Annika!" Siis ei viitsinud enam ausalt öeldes reageeridagi. Aga ma usun, et ta sai läbi. Ta andis mulle veel pärast individuaaltreeningut ja kui sellele väikesele vahejuhtumile läbi sõrmede vaadata, siis oli ta vägagi professionaalne ja sõbralik. Edu talle tulevikus!

Ma paneks lõpetuseks ühe pildi kah. Tegelikult panen kaks. Ma mäletan, et keegi küsis mult (Kirsi vist), et "noh, kuidas sind lumetorm mõjutas?" ja ma vastasin, et ah, eriti üldse mitte. Kui ma aga tagantjäerele meenutan, siis pean vist tunnistama, et natukene andis tunda küll see maru!

Niisiis selline nägi välja meie veranda päev pärast tormi. Muinasjutuline.

Ja selline nägi välja Lisa, kui ta esimese ilusa lumesaju ajal paljajalu välja tormas.

Homme hakkame piparkooke tegema. Nii ammu pole neid väiksekesi teinud. Kergelt hakkab jõulumeeleolu meeltesse tungima.

Teate mis on naljakas. Öeldakse, et jõulud on andmise aeg. Aga samamoodi on ta ju ka saamise (või võtmise) aeg, sest paratamatult, kui sa kellelegi midagi annad, siis too ju selle saab. Ehk siis andjate ja saajate vahe on 0, neid on sama palju.

Ma küll ootan rohkem kinkide saamist kui nende tegemist. Ma vihkan sellist kohustuslikku poodides ringi tunglemist ja meeleheitlikult kinkide valimist, eriti kui oled kõige sellega veel pisut hilja peale jäänud. Üllatused on palju ootamatumad ja lahedamad.