VOL 2
..Sealne õhkkond oli nii mõnus. Kui natukene ringi käisid, siis nägid igasuguseid sponsoreid, kes olid omale väikse nurgakese teinud ja oma asju reklaamisid. Kohvi ja muid asju pakuti ning seal oli ka selline suurem söögikoht. Siis selline koht, kus olid seinal Rootsi kunagised tenniselegendid ja nende reketid, ühes kohas sai tennisemängu mängida ja muud sellist. Põhimõtteliselt olime terve päev seal. Iga mängu lõpus olin ma üks nendest väikestest 10-aastastest kes jooksuga väljakuservale läksid ja autogrammi nurusid. Nii vahva. Muidugi sain ma alati peaaegu kõige esimesena, sest sirutasin oma käe sujuvalt nendest kõigist üle:D Kui mängud läbi, mõtlesime, et võiks minna välja. Nii tegimegi, läksime kesklinna, kus põhiline ööelu käis ning otsisime kohta kuhu ennast maha istutada. Seal on enamustes pubides (rääkimata klubidest) 23 piirang, niiet meil läks natukene aega enne kui saime minu kuhugi sisse räägitud:D Veetsime lõbusalt aja ära ning siis läksime lahku.Seal metroojaamades on öösel rohkem inimesi kui päeval ja tegelikult on seal suht rõve olla. Kui metrood ootasin, siis seal seina ääres oli täpselt 3 oksehunnikut. Ja siis leidub igasuguseid, kes kas laulavad või niisama lõugavad. Tegelikult mulle meeldib sealne inimeste mitmekesisus, seal leidub nii erinevaid inimesi nii stiili, nahavärvuse või rassi kui üldse üldise väljanägemise poolest, et kohe huvitav on jälgida. Solnasse (ehk siis kohta kus mu vanaisa elab) jõudsin ilusti, aga edasi ma ei osanud enam orienteeruda. Valges oli kõik lihtne, aga pimedas oleks nagu hoopis teine maailm olnud. Niisiis ma tegin tervele Solna Centrumile ringi peale, kuni lõpuks õige tee leidsin (Solna Centrum on tegelikult lihtsalt 1 suur maja, hehe, aga ikkagi!). Laupäeval laevale. Hommikul magasin, lõunal käisin Solnas ringi ja siis läksingi juba laevale. Mul oli nii minnes kui tulles 4ne naistekajut, ehk siis seal pidi tegelikult olema veel 3 naist peale minu. Aga nii minnes kui ka tulles avastasin ennast seal üksi laiutamas, mõnus.
Hommikul oli Endrik vastas ja me läksime Kalamaja sauna, väga lõõgastav. Õhtul oli mul selline tunne, et ma tahan kooli minna. Eriti imelik, aga mulle meeldib see tunne. See on nagu mingine igatsus, mis sai rõõmsalt minema pühituks esimese koolitunni jooksul. Nii palju siis sellest tundest!
Eile oli Coca Cola Plazas "Detsembrikuumuse" esilinastus 6 saalis korraga. Kuna Getu isa on selle filmi produtsent ja ta selle värgiga seal seotud on, siis sain ma sinna riietehoidu töötama. Päris uhke värk oli, punane vaip ja kõik näitlejad ja asjad, me saime oma töö eest siis ka esilinastust näha ja pärast toimus Balti jaama juures ka afterparty. Film ise oli mu meelest selline tõetruu, palju laskmist oli ainult. Alati kui ma eesti filme vaatan, siis ma hakkan võrdlema mingi ameerika filmidega või muude maade omadega ja siis tundub eesti oma kuidagi hädine. Ma ei tohiks nii teha. See film oli meie väikse rahvuse kohta väga hästi tehtud!
Nüüd lippan kooli, vist on aeg!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment