Darf ich zurecht eingebildet, eitel und zufrieden bein?

..ma ei mäleta, mis see tähendas.
Ma mõtlesin, et peaksin postitama iga päev oma tegevustest ja asjadest. Nagu endale, mitte avaldama. Järsku tekkis nii suur huvi lugeda vanu postitusi ning mõelda tagasi kõigile toimunule, kuid justkui enam ei mäletaks detaile. Ma tean, et ma ei suudaks iga päev kirjutada. No võib-olla suudaks, aga siis oleks 2 lauset max. Ja nii on ka igav onja. Ja miskipärast tuleb mul kirjutamise isu alati hilisõhtul, just siis kui oleks vaja magada, nagu näiteks praegu..

Igastahes, mingi kamm käib praegu mul siin ümber, kus mina olen õnnelik pealtvaataja, jumal tänatud. Ma polegi ammu mingi keerulise suhetesündmuse keskmes olnud ja mul on selle üle hea meel. Ma alati mõtlen, et sellised nääklemised on möödaminevad. Nad tulevad ja nad lähevad ning need ka unustatakse kas siis kiiresti või vähem kiiremini. Täielik energiakulu ju. No ma saan ka aru, et täiesti vältimatud need ei ole, keegi ju ikkagi teeb kunagi kuskil vea, aga siiski. Jah, tunnetega on raske võidelda ja veel raskem on neid alla suruda, aga proovida ju võiks..sest elu on seda väärt, ma loodan.

Lisaga saame hästi läbi. Lisa, kui see üldse enam mainimist vajab, on meie üürnik Saksamaalt. Väga armas, sõbralik, loov ja tark inimene. Uudishimulik ka. Mu meelest peab olema inimene uudishimulik. Teadmisjanuline. Nii kahju kui selline omadus puudub, sest siis ei tunne sa mingit naudingut millegi uue avastamisel või millegi huvitava teada saamisel. Nagu oli näiteks Holden. Ta oli minu arust nii tark, olgugi et tal haridus oli puudulik. Ta tundis nii hästi elu ja inimesi, tundus nagu ta oleks suuteline laskuma sügavatesse diskussioonidesse ükskõik mis eluvaldkonnas. Ja sellised inimesed, olgu nad siis olemas või ei, inspireerivad mind ja panevad mind mõtlema. Mõtlema ja kahtlema selle üle, et kas kooliharidus on tõesti siis nii oluline, nagu kõik seda peavad? Äkki peaks inimene just rändama ringi, mitte lugema inimestest kes ringi rändavad. Äkki peaksid nad sukelduma päikseloojangul Punases meres, mitte imetlema neid tohutuid värvigammasid bioloogia õpikust. See on kahe otsaga asi, sest selleks, et ringi rännata, on vaja RAHA. Raha ongi elu alus, tuleb välja. Sest selleks, et raha saada, on vaja head töökohta. Et head töökohta saada, vaja õppida. Aga et õppida, on vaja jälle raha. Vastik nõiaring! Okei, ma ei räägi koolist kuni keskkoolini, aga peale seda. Ja selleks, et sul raha vaja ei läheks (tegelikult ju ikka läheb!), pead sa olema geenius. Nutt tuleb kurku. Elus on ju nii palju muid toredaid asju kui raha!


Eile just kirjutasin arutluse teemal "Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik?". Seal tekkis ka, lugedes õpikut, selline tunne, et liiga palju mõeldakse vanadele inimestele. Ma nüüd tegelikult ei teagi, sest tegelikult on probleem ka vanade inimeste toetamise osas. Nimelt maksavad hooldekodud kuradima palju ja riik ei taha üldse sellesse värki investeerida. Jälle mingi vastuolu mu mõtetes. Aga igastahes oli seal öeldud, et demokraatlik ei ole mitte rikas maa, vaid maa kes on jaganud rikkust VÕRDSELT igasse kihti. Võib-olla on meie riik küll demokraatlik, aga seda siis selles mõttes, et ta on jaganud raha igasse kihti VÕRDSELT VÄHE! Jep, Eesti riigi eelarve on miinustes ja minu tühjasid mõtteid täis pea ei pea sellistele asjadele mõtlema. Eelkõige pean mõtlema iseenda ja oma tuleviku peale, natukene ka keskkonnakaitse, kodutute loomade ja kõige selle peale, mis börsil toimub ning et mida homme selga panna. Ideaalis võiksin muret tunda ka globaalse soojenemise pärast. Tegelikult peaksin mõtlema praegusele hetkele. Huvitav. Öeldakse, et "tuleb elada hetkele", ehk siis keskenduda sellele, mida sa praegu teed. Aga kui ma praegu mõtlen pingsalt tuleviku peale ja räägin sellest kellelegi, siis tema ütleb midagi sellist, et "ära muretse homse pärast, ela hetkele". Aga kui ma mõtlen tulevikule, siis ma ju elangi hetkele, sest ma tol hetkel keskendun tulevikule mõtlemisele! Tuleb välja, et ma siiski olen geenius ja elu on mu ees valla! Täna tuleb hea uni

Küsimus suurele ringile: Kas akrofoobid (kõrgusekartlikud inimesed) lähevad ka taevasse? Kas nad on selle tõesti ära teeninud?