poolik suvi

Justkui eile oleks olnud kui ma siia kirjutasin oma eelmisest suvest. Eriti haige on praegu mõelda, aeg paneb ülehelikiirusel:S

Igastahes, tööl ma enam ei käi. Asi oli nii, et peale eksamit sain endale Prismasse tööotsa. Selline suhteliselt levinu - paned mingis sulle määratud osakonnas kaubad letti ja niimodi teatud tunnid ja korras. Käisin siis paar nädalat ja siis tuli laager 2 nädalat. Laager oli selline nagu ta on olnud viimased aastad. Selline täielik puhkus kõigest, teed ainult seda mida sulle meeldib kõige rohkem siin ilmas teha ja niimodi lihtsalt päev-päeva järel. Hiiumaa on ikka fantast koht, väga südamelähedaseks saanud. Ülihea on minna iga päev enne südaööd magama, ärgata hommikul kell pool9 puhanuna, minna hommikust sööma ja kohvi jooma ja siis trenni, seejärel jälle sööma ja siis on vaba aeg ja õhtul jälle trenni ja peale seda õhtust sööma. Tundub ehk tüütav, aga minu jaoks oli see pigem rutiin, millest lihtsalt ei tüdine kunagi. Ma alati ootan laagreid, ma ei saa aru inimestest, kes neid vihkavad. Just ühe tüdruku õde ütles, et pidi järgmine päev minema laagrisse, aga ei taha üldse minna ja ei julge emale öelda. Miks ei valita siis laagreid oma meele järgi? Või ema-isa sunnivad oma tahtmist peale, et minna ei taha? Ma ei mõista veel seda.
Ma tahaks nagu pikemalt laagrist rääkida, aga mõtlen, et ehk see on mõttetu, sest mul on ju kõik meeles ja pildid ka olemas. Getu on kirjutanud ikka pärist väiksest peale iga reisi peal olles reisipäevikut, iga päev kirjutas ülesse mis ta tegi, mis ta mõtles, mida teised ütlesid ja tegid ja üldse info, mis ta reisilt talletas. Nüüd tagasi vaadates ja neid päeikuid lugedes ütles ta, et nii paljud asjad on tegelikult meelest läinud ja mida ta nagu üllatusena loeks oma reisipäevikutest. Need pisiseigad ja tunded ikkagi kaovad mälust aja jooksul, ehkki üldpilt ja tähtsamad asjad on meeles. Niiet olen oma otsuse teinud.
Esimene päev kui hommikul sättisin veel laagriasju kokku, tuli meil emaga järjekordne tüli. Tüli oli sellepärast, et ma olin ühel õhtul võtnud külmkapist tema suure GINi, põhjust oli võtta, aga miskipärast ei olnud põhjust talle sellest teatada, mis on tegelikult väga nõme minust. Niisiis olin duši all ja kui ema teada sai, et ma selle võtsin, siis ei huvitanud teda enam see, et mul suhteliselt kiire oli, vaid korraldus oli, et GIN peab olema enne laagrisse minekut külmkapis olemas. Juuksed märjad, mingi jope seljas, plätad jalas ja paduvihmaga väntasin ma siis rattaga poodi ja tõin talle ta GINi, ma olin kiire kui tuul. Tüli lahendatud, oli kohe minek. Kärdlasse sõit oli tavapärane, Kärdlasse jõudmine nii tuttav ja hea, tunne oli hoopis teine. Ööbisime samas õpilaskodus, kus eelmine aastagi, ainult et seekord olin ma all kaheses toas Kirsiga. Meiega olid laagris veel need samad soomlased Oulust, kes eelmine aasta korraks Otepäälgi olid. Nemad on ka juba nii omaks saanud. Getu tuli ka mõne päeva pärast laagrisse, super. Getu on ka omamoodi eksemplar, tegi 2 aastat korraga (11.-12.klass) ja sai kuldmedali! Ju tal siis nupp nokib. Mingi teema on mul selle inimeste jälgimisega, see laager eriti. Eriti põnev on vaadata inimesi enda ümber erinevates situatsioonides, eriti inimesi keda sa arvad hästi tundvat. Avastad kogu aeg midagi uut. Aga kui nüüd edasi minna, siis esimene päev oligi kohe trenn, harjusime väljakutega, nägime meie vana head Tiiut, kellel jutt jookseb ja jookseb ja jookseb..aga kuhugi ei jõua. Aga ta on tubli, ta hooldab neid väljakuid niivõrd hästi, et need on pea et täiuslikud. Ta on täpselt selline, et kui seal kohapeal olla, siis ta on selline naljakalt tüütu, ta ainult seletab ja seletab, keegi talle ei julge öelda (võbolla on see teatud austuse pärast tema vastu) ja kõik lihtsalt naeratavad ja näitavad sellist võltsi huvi ta jutu vastu. See nagu justkui tüütaks ära pikapeale, aga kui järgime aasta tagasi tulla, siis on ikkagi selline armas ja naljakas jällenägemisrõõm, kõik nagu umbes nägu muigel ütleksid, et nonii, jälle seesama vana hea Tiiu, kelle jutul pole küll otsa ega äärt, aga ilma kelleta me nendel samadel headel väljakutel mängida tegelikult võibolla ei saakski.
Kui esimene vahetus oli läbi, läksid osad minema ja peale tulid väikesed. Eriti energilised! Jumal tänatud, et need pisikesed energiapommid oma energia vähemalt millessegi kasulikku kulutavad. Ühesõnaga värske veri tuli peale ja see tähendas, et me pidime olema abitreenerid ka aeg-ajalt. Mis on omamoodi lõbus. Nad on nii uudishimulikud ja toredad ja asjalikud. Alati valmis tegema kõiki asju rõõmu ja innuga. Praegu tuli naeratus näole kui neid meelde tuletasin.
Laagri lõppedes pidin ma minema järgmine päev kell 7 hommikul tööle. Tagasiteel praamis suutis Getu mind niivõrd mõjutada, et ma muutsin oma plaane täielikult. Ma ei tea kuidas tal see võime on, aga igastahes helistasin ma sel samal päeval oma bossile ja ütlesin, et kodus tekkisid arusaamatused ning ma kolin Tartusse isa juurde ja mul pole võimalik tööl käia. Vot selline alatu vale, hädavale. Ma ei tea küll kas ma selle valetamise koha pealt õigesti käitusin, aga igastahes järgmine päev oli mul leping lõpetatud ja ma ei tundnud mingit süütunnet või kahetsust. Ma usun, et käitusin vastavalt oma tunnetele. Ma tundsin, et ma vajan rohkem ikkagi vabadust. Ma tean, et järgmine suvi ma pean nii ehk naa minema tööle, ma arvan et mul ei jää muud üle. Ja kuna mul on veel paar võistlust, mis oleks olnud täpselt töö ajal ja millest ma tahan osa võtta, kasvõi sellepärast, et ma mängin viimast aastat tüdrukud-18 grupis, edasi saaks ehk kas ainult harrastajate võistlustel mängida, mis oleks peaaegu, et mõttetu või siis tudengite omadel, mis arvatavasti mind ka ees ootavad.
Niisiis nüüd ongi nii, et homme ma lähen Haapsallu võistlema ja ma niii ootan! Just selle seltskonna pärast, see aura on nii meeldejääv. Getu käis just siin ja me pikalt tuletasime meelde vanu võistlusi ja üldse vanu aegu, kuidagi hea oli. Ta ütles, et sai eelmine päev oma elu parima komplimendi - talle öeldi, et tal on ikka kuradi hea DNA:D
Siis on veel üks teema, millest ma ei julge eriti rääkida. Aga kuna ma mingi mõtte tahan kirja saada, siis ma ütleks, et kuidagi segane on veel. Ma loodan, et see aeg annab ülehelikiirusel lennates ka sama kiiresti selle selguse. Teda näha vahepeal nagu ei tahtnudki, ei teadnudki kas igatsesin, praegu tunnen et igatsen natuke ja tegelikult oli küll hea, võibolla peaks lihtsalt natuke nautima rohkem. Samas mul ei ole veel mitte midagi praegu selge enda peas ja ma ei taha siin mingit salapärast jama ka ajada.. no ma ei tea miks ma siis ka vastavalt ei käitu..

Mu ema läks ka just täpselt siis kodust ära kui ma laagrist naasesin, mis tähendab seda, et nädal aega on kodu minu päralt ja ka seda, et see on umbes 3x rohkem sassis, kui muidu ja mis mulle üldse ei meeldi ja mis on ka kahjuks üks suuur paratamatus.
Tahtsin lihtsalt vahepeal oma mõtted ja teod kirja panna, äkki pärast pole enam nii selgelt meeles. Ma just mõtlesin, et kui oleks veel 8. pöialpoiss nimega Unustaja, siis oleksin see mina...