Aeg nimelt. Ma tean et kõik räägivad seda koguaeg, et oioi nii kiiresti läheb aeg ikka, alles oli nii ja nüüd juba on naa. Aga kui mõtlema hakata, siis see tõesti on ju nii! Alles olid põhikooli eksamid, ma mäletan isegi, missugune pastakas mul keemia eksamil oli. Just alles laulsime me aulas kõik 9ndikud koos "Helesinist vagunit". See oleks nagu eile olnud, kui käisin Katrin Tammaru Hiiumaa laagris, mis sest et see oli 2005a suvel! Just alles vaatasin oma uusi klassikaaslasi uudishimuliku pilguga. Just alles tundus mulle, et kõik on nii võõrad.. ja justkui võluväel tunnen ma nüüd, et kõik on nii omad! Nagu oleksime kõik üheks pereks saanud.. ja seda nii kiiresti!
Ei tea mis seda põhjustab? Kas see, et kõik on siiski praegusel ajal nii rutiinne (kool, trenn)? Aga see ei saa nii olla, sest et suvel ju põhimõtteliselt rutiini pole, sisustad oma aega nii mitmekülgselt kui võimalik.. ja IKKA läheb 3 kuud kui linnulennul.
Ühes mõttes on see tore, aga teises mõttes vägagi hirmuäratav. Selles mõttes, et kui aeg nii kiiresti lendab, tähendab see ju, et ka elu läheb kiiresti. Äkki lasen ma ta ise liiga kiiresti mööda ning ei kasuta oma võimalusi õigel ajal? Äkki magan ma üldse aja maha ja lasen ta käest? No... igaljuhul üritan mitte seda teha. Aga teisest küljest.. magamine on alati kasulik!
Hetkel vaatan ETV-st jalgpalli. Eesti vs Horvaatia. Tegelikult mitte ei vaata, vaid kuulan. Vaatama lähen siis, kui kommentaatorid karjuma hakkavad, mida nad teevad päris tihti. Pärast paari korda teleka juurde tormamist sain aru, et see on suhteliselt mõttetu ja otsustasin, et heidan pilgu mängule peale alles siis, kui kuulen sõna "Värav!". Ja viimane kipub ka tavaliselt olema vastasmeeskonna löödud.
Ei tea mis seda põhjustab? Kas see, et kõik on siiski praegusel ajal nii rutiinne (kool, trenn)? Aga see ei saa nii olla, sest et suvel ju põhimõtteliselt rutiini pole, sisustad oma aega nii mitmekülgselt kui võimalik.. ja IKKA läheb 3 kuud kui linnulennul.
Ühes mõttes on see tore, aga teises mõttes vägagi hirmuäratav. Selles mõttes, et kui aeg nii kiiresti lendab, tähendab see ju, et ka elu läheb kiiresti. Äkki lasen ma ta ise liiga kiiresti mööda ning ei kasuta oma võimalusi õigel ajal? Äkki magan ma üldse aja maha ja lasen ta käest? No... igaljuhul üritan mitte seda teha. Aga teisest küljest.. magamine on alati kasulik!
Hetkel vaatan ETV-st jalgpalli. Eesti vs Horvaatia. Tegelikult mitte ei vaata, vaid kuulan. Vaatama lähen siis, kui kommentaatorid karjuma hakkavad, mida nad teevad päris tihti. Pärast paari korda teleka juurde tormamist sain aru, et see on suhteliselt mõttetu ja otsustasin, et heidan pilgu mängule peale alles siis, kui kuulen sõna "Värav!". Ja viimane kipub ka tavaliselt olema vastasmeeskonna löödud.
Aga samas on tore, et kommentaatorid on suhteliselt positiivsed ja peale mängu on ikka tavaliselt selline jutt a la "Kokkuvõttes mängis Eesti väga hästi" "Võimalusi oli palju" "Eesti hoidis survet üleval" jne jne. Aga näed vot väravad ei taha kuidagi tulla. Võimalusi võib ükskõik kui palju olla, aga mis kasu nendest on kui neid ei kasutata? Parem olgu 1 kasutatud võimalus kui 36 kasutamata. Tulemus ju loeb, olgu mäng ise missugune tahes. Aga kui aus olla, siis ega tegelikult mind eriti jalgpall ei huvitagi... aga kuna ma pean ju oma aega mitmekülgselt sisustama, siis miks mitte jätta natuke aega ka jalka jaoks.. siiski kõige populaarsem spordiala maailmas..
Mängu lõppseis jäi siis 1:0 Horvaatia poolt vaadates ning vaatamata kõigele soovin ma Eesti koondisele õnne ja edu edaspidiseks!
Mängu lõppseis jäi siis 1:0 Horvaatia poolt vaadates ning vaatamata kõigele soovin ma Eesti koondisele õnne ja edu edaspidiseks!
No comments:
Post a Comment