start!

ÜHESÕNAGA, võtsin kätte ja alustasin ka sellist asja. Siiamaani olen olnud suht ebapüsiv selliste asjade tegemisel. Aga alla andma pole me keegi sündinud, seega laseme aga otsad lahti!

Kui tänasest päevast rääkida, siis polegi nagu sellest midagi rääkida. Hommikul oli KOOL.Koolis on hetkel rasked ajad. Viimane nädal.. mõtleks justkui, et hakkab asi otsakorrale saama ja viimane nädal peaks olema (vähemalt on siiamaani olnud) kerge ja põhimõtteliselt lihtsalt tundides ei midagi tegemine. Aga asi on kaugel sellest. Mul pole vist elusees olnud nii rasket kooli viimast nädalat, kui saab see tulema, arvatavasti. Aga fakt on ka see, et eks ma ise olen ka endale selle peavalu korraldanud.. ma ütlen, nii ei saa, et lased lõdvaks ja puhkad, kasvõi natukene. Isegi see natukene on liiast. Kogu aeg peab ikka pinge üleval olema ja kui kasvõi korragi silmad kinni pigistada selle kõige ees.. siis need uuesti lahti tehes on pilt 3x hullem. Tõesõna. See on nagu rattaga sõitme.. või autoga, millega iganes. Sa pead pidevalt olema valves ja jälgima teed, vaatama, kuhu sõidad ja mis ees ootab. Ja kui sa kasvõi korrakski heidad pilgu kõrvale.. ja jääd ehk veidi pikemakski ajaks silmama miskit ahvatlevat, tähelepanu äratavat.. siis järgmisel hetkel võid sa kas leida ennast eesoleva auto pagasnikust või siis heal juhul ehmatad selle peale, et oled veidi teelt kõrvale kaldunud, kuid kiiresti reageerides suudad ennast teele tagasi saada.. eluteele. Ja kurb tõsiasi on, et see kõik oleneb sinust endast. Seepärast ongi mul ainuke inimene keda süüdistada mina ise ja minu kohusetundlikkus. Ja veel palju muud..

Üldiselt võiks ma oma muredest raamatu kirjutada (lohutav on see, et arvatavasti pole ma ainuke) aga arvan, et palju parem oleks hoopis ennast häälestada positiivselt ja mõelda, et küll ma hakkama saan. Olen siiani saanud, saan ka edaspidi!
Tegelikult ongi elu lihtne, lihtsalt inimesed ise teevad selle endi jaoks nii keeruliseks. Mina kaasaarvatud...